1957. aastal Rumeenias sündinud ja praegu Berliinis elaval saksa kirjanikul Herta Mülleril on selja taga juba ligi kolmekümneaastane loomepõlv, kuid laialdase tuntuseni jõudis ta just viimati ilmunud “Hingamise kiigega”, mis mängis olulist rolli ka tema nimetamisel Nobeli preemia laureaadiks. Suurepärases nüüdisaegses proosastiilis, milles iga sõna muutub omaette poeetiliseks sümboliks, kõneleb Herta Müller tõsielust inspireeritud loo Teises maailmasõjas stalinistliku režiimi poolt represseeritud Transilvaania (Siebenbürgeni) sakslasest Leopold Aubergist, kes veetis viis aastat Gulagi vangilaagris. Sügava osavõtlikkusega kirjeldab autor seitsmeteistkümneaastase noormehe hirme ja änge, mis vaevasid teda oma vähest vara grammofonikohvrisse pakkides, loomavagunisse astudes ja laagri troostituse keskel elades. Tavapäraste koonduslaagristseenide asemel annab Herta Müller edasi just esmapilgul lausa tähtsusetutena tunduvaid detaile ja pisikesi seiku, mis ometi õõnestavad vangide inimväärikust ja tuimastavad neid järk-järgult võimukandjate kontrolli all. Küllap suudab autor selle raamatuga lugejaid jahmatada mitte niivõrd jõhkruste kui just psühholoogiliste nüanssidega. Raamat põhineb teise Transilvaania saksa soost kirjaniku Oskar Pastiori ja paljude tema kaasmaalaste, sealhulgas Herta Mülleri ema mälestustel.

Sügavalt intiimne, ent siiski üldinimlik lugu kaotusest, kahetsusest ja stoilisusest. Autor pöörab tähelepanu ühe perekonna valusalt kokkupuutelt ajalooga, ühe mehe terve elu kestvale heitlusele surelikkusega.

Amor fati – armasta oma saatust. Võta vastu kõik, mida saatus teele paiskab, pidamata seda heaks või halvaks. Aktsepteeri. Õpi sellest. Ole tänulik. Jää iseendaks. Armastuse olemus võib olla vastandlik: ühel veerel on selle puhtaim väljendus usalduse, mõistmise ja tõelise intiimsusega, teisel veerel aga hoopis mürgine ja hävitav sõltuvus. Loo kangelane Alise elab alatasa neis äärmustes. See on justkui ühe sügava hinge striptiis, mida lugejal on aeg-ajalt ehk valuski pealt vaadata. See on tants elu ja surmaga. "Armunud saatusesse" on Inga Grencberga (s. 1981) esimene romaan. Teose ilmumine tõi seni I'mperfect ajakirjas kaastöid teinud autorile suure meediatähelepanu – raamatust sai sensatsioon, mis tagas kahel järjestikusel aastal müügiedetabelite tipus püsimise. Autor on kasutanud oma päevaraamatu sissekandeid, mis on põimitud väljamõeldud lugude ja sündmustega. Reisimist, melu ja linnaelu armastav Inga elab koos lavastajast abikaasaga Riias.

Mallenite suguvõsal on lasunud põlvest põlve needus, mida põhjustab valge triip nende süsimustades juustes. Triibuga sünnivad ainult suguvõsa meessoost liikmed, ent ka teisi, kes on seotud perekonnaga kas veresidemete kaudu või muul moel, ei jäta see needus puudutamata. Kõrgekalda pärija Thomas Mallen kogeb seda omal nahal, kui ta tormilistel 1850. aastatel pankrotti läheb. Ent Mallenite needus ei lõpe sellega, selle hävitav mõju ulatub ka järgmistele põlvedele. «Mallenite needus» on esimene osa Catherine Cooksoni meeliköitvast triloogiast.