Käesolev valimik india kirjanike jutustusi tutvustab eesti lugejaile kaheksat india rahvuskirjanduse ja urdu keeles loodud teoseid, tuues muuhulgas välja ka Lõuna-India kirjanike loomingut, mis on meil siiani vähe tuntud.

Kogumikus on esitatud 28 jutustust tänapäeva autoritelt, kellest nelja (H. A. Abbasi, B. Bhattatšarija, I. Džalisi, Jašpali) teoseid on eestikeelses perioodikas varem avaldatud. India kirjanike teoseid, kelle loomingust on ilmunud eesti keeles iseseisvaid raamatuid, ja india kirjanduse klassikute loomingut ei ole kogumikku võetud.

Valiku kronoloogilised piirid haaravad peamiselt Teise maailmasõja järgset loomingut.

Romaan “Õde Carrie” on ameerika tuntud kirjaniku Theodore Dreiseri esikteos, mis ilmus sajandite vahetusel ja mille valmis tiraaži ameerika kirjastajad tema “ebamoraalsuse” pärast üle kümne aasta kirjastuse keldrites hoidsid. Romaani peategelaseks on andekas, intelligentne ja sügava seesmise emotsionaalsusega neiu Carrie Meeber, kes tuleb maalt Chicagosse paremat elujärge otsima, hiljem New Yorki satub, seal lavale pääseb ja kuulsaks primadonnaks saab, kuigi tal seesmine rahuldus leidmata jääb. Isiklikus elus ta ei saavuta õnne, kuna mehed, kellega ta end seob, seisavad temast vaimselt madalamal ega suuda mõista ta rikast sisemaailma. Teoses on antud väga mitmepalgeline pilt Ameerika elust ja oludest – alates jõukate kodanlaste kodudest ja lõbustuspaikadest kuni New Yorgi vaestemajadeni ja Brooklynis streikivate trammitöölisteni. Romaan on kirjutatud veenva realistliku jõuga.

Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Üks mees põgeneb lumetormi varjus. Ta eksleb Keskmassiivi tühjadel lagendikel, kust kellelegi ei tule pähe teda otsida. Ta tahab üles leida vana poksija Kochko, kelle elu ta kunagi on päästnud. Ent elul on varuks ootamatusi ning lugeja ees rullub lahti kirju kangas, milles leidub nii armastust esimesest silmapilgust, kauni žongleerija pallikaskaade kui kurttummade laste lumemänge, ning kriminaalse pinevuse asemel ilmuvad meie ette haprad ja omapärased kujud nagu fantaasiaküllane hauakaevaja Bichon ja kabareelauljanna Faustine. Kas põgenik mõistab, et leidis sootuks enam, kui oli otsinud? Meisterlik jutuvestja Jean-Pierre Milovanoff ilmutab end oma kunsti täies suuruses.

Ülemöödunud sajandi prantsuse klassiku Alphonse Daudet' kuulsad Tartarini-lood kuuluvad maailmakirjanduse loetavamate teoste hulka. Nad ilmusid ligi kahekümneaastasel ajavahemikul. Algul kirjanduslike joonealuste tekstidena ajalehtedes, hiljem iseseisvate raamatutena.

Kirjaniku loomingus on Tartarini seiklustel eriline koht. Tema sotsiaalkriitiliste teoste tsüklis on need lustakaks kõrvalhüppeks nagu Balzac'il «Antsakad lood» või Rolland'il «Colas Breugnon». Ometi on nad eht-dodeelikud ja tutvustavad meile suure meistri talenti kogu selle säravas mitmepalgelisuses.

Tartarini näol lõi Alphonse Daudet omamoodi rahvusliku koondkuju, kelle algtüüp pärineb küll Provence'i väikekodanluse killast, kuid kelle iseloomujooned - ohjeldamatu kiitlemine, lobisemishimu, enese ülistamine, seikluslust, aga sealjuures ka argus - on sobivad ja kohaldatavad tolleaegse Prantsusmaa kodanluse karikeerimiseks üldse. "Prantsusmaal on igaüks veidi taraskoonlane," ütleb kirjanik oma teose epigraafis. Kuid ka paljudes teistes rahvastes ja meis endiski pole sugugi nii vähe taraskoonlikku, kui me seda arvame. Seetõttu olgem leebed vapra, võrratu ja õnnetu Tartarini suurte ja väikeste nõrkuste suhtes, enda juures aga püüdkem neid vältida...