Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Vene rahva vanade kangelaslugude kogumik. 

Venelastel on kuni XX sajandini säilinud rohkesti eepilisi rahvalaule. Venemaal kuuluvad nende hulka bõliinad ja ajaloolaulud, kusjuures bõliinad – erinevalt ajaloolauludest – on enamasti ebaajaloolised ning sisaldavad rohkesti fantaasiat ja hüperboole.

Sisu:

• Ilja Muromets,
• Dobrõnja Nikititš ja Aljoša Popovitš,
• Teisi Kiievi vägilasi,
• Novgorodi vägilasi,
• Ajaloolisi laule ja uuemaid bõliinasid. 

Jidišikeelse kirjaniku romaan "Marienbad" räägib Poola juutidest. Autor kujutab 19. ja 20. sajandi vahetuse Poola väikelinnade ja juudi keskklassi elu suurepärase humoristina, kasutades tuntud juudi slängi, mis on ääremärkustena lugejale ka ära tõlgitud.

Šolem Aleichem'i tuntuim teos on "Piimamees Tevje". Raamat "Marienbad" annab neile, kellele meeldib "Viiuldaja katusel", taas suurepärase võimaluse juudi huumorile kaasaelamiseks.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.