Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan «Kool piiril» käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on «Kool piiril» muutunud kultusromaaniks.

Knut Hamsunile mõnevõrra sarnanev peategelane Pontus eksleb ja otsib tööd 1890. aastate Kristianias. Ta on vägagi ambitsioonikas kirjanik, aga vaene ja näljas. Kohtumine salapärase naise Ylajaliga muudab ta elu. «Nälg» oli Hamsuni debüütromaan ja modernismi läbimurre Skandinaavia kirjandusse.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.

Kuuskümmend aastat pärast Teise maailmasõja lõppu naaseb eksiilis elanud Antigone Perifanis Ateenasse. Ta on tulnud matma oma poega Nikitast, keda nägi viimati lapsena. Avanevad vanad haavad ja paljastuvad perekondlikud saladused. See raamat on ühe perekonna lugu läbi Kreeka lähiajaloo, kodusõja ja sõjaväelise diktatuuri aastate, mis mõjutavad selle riigi ja rahva elu tänase päevani. Sofka Zinovieff (1961) sündis Londonis, kuid elab oma kreeklasest abikaasa ja kahe tütrega Kreekas. Isa poolt on ta vene päritolu – tema vanavanemad emigreerusid Peterburist Inglismaale kohe pärast 1917. aasta revolutsiooni Venemaal. Oma vanaemast Sofka Dolgorukist on Sofka Zinovjeff kirjutanud ka raamatu «Punane printsess» (eesti keeles 2010). Käesolev on Sofka Zinovjeffi esimene dokumentaalsete sugemetega ilukirjanduslik romaan. Originaalkeelne pealkiri: The house on Paradise Street