XX sajand, selle lootusrikas koidik, aasta 1910, von Grünewaldtide Orrisaare (Esna) mõisa klaasverandal. Kõik on alles nii, nagu ikka on olnud, kõik uus on alles õhus, kõik alles loodavad sellest kõigest midagi, eriti muidugi noored, nagu Freifraulein Lisi von G. Tema elu peab tingimata tulema hoopis teistsugune kui see, mida elavad tema ema ja isa! Ja tulebki. Ainult muidugi ei oska preili von G. seal verandal oma aednikupoisist unistades arvatagi, kui teistsugune see tuleb. Tema elu, ja kõigi nende inimeste, kes selle sajandi läbi peavad tegema. Ta elab 103-aastaseks. Ta saab näha kõige selle kadu. Olla õnnelik? Jah, kindlasti. Kindlaminigi kui Neo, tema vanim poeg, ainus, kes sõjast eluga pääseb, ja kes oskab sellest kõigest tunda veel vaid väsimust.

Kõvas köites luulekogu

Luulekogumikku on koondatud kõik need luuletused, mis autori arvates ta senisest loomingust võiksid leida arvestamist ja avaldamist ka edaspidi ning seepärast kannab kogumik alapealkirja "Kogutud luuletused". Välja on jäetud värsid, mis tunduvad praegu väheküpseina kas kunstiliselt teostuselt või mõttejõu ebaselguselt ja löövuselt. Sisuliselt on silmas peetud autori loomingu peateema, töötava inimese, inimese-looja teema arendamist seoses autori vaadete ja ellusuhtumise kujunemisega.

Noorte luulesarjas ilmuva esikkogu isiku- ja luulelüürika taustaks on linn, kodukorter, linnaelu välis- ja sisevaated. Autori suhe ümbritsevaga on loomulik ja vahetu, elu ja inimesi vaadeldakse sõbraliku huviga, luulemina tundlikkus ei vastanda teda maailmaga.