Luuletused
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Raamatute seisukordade kirjeldus
.
Parameetrid
Sarnased tooted
Lugejal on võimalik tutvuda luuletuskoguga selle täielikul, ehedal kujul, mida autoril stagnatsiooniajal ei õnnestunud mitte kuidagi avaldada.
VÕTI "Me lähme nüüd... Jääb siia sulle võti... Saad ise välja ja saad ise sisse..." Nii öeldi mulle kauges lapsepõlves, kui hommikuti mindi ametisse. Siis ütles sõber kuhugile sõites: "Sul tüdruk on, kuid tuba teil ei ole... Ma jätan sulle siia oma võtme... Sa ära kaota seda... Teist mul enam pole..." Ja ütles ema oma viimsel tunnil, kui lamas haiglas sidemetes peaga: "Ma lähen ära... Võta minu võti... Suur poiss ju oled... Muud eks ise tea sa..." Ma tean: nii järg see minunigi jõuab. Ja siis ka mina teisiti ei mõtle. "Te jääte siia... Siia jääb mu võti... Te ärge kaotage..." ma ütlen, andes võtme.
B. Kangro pagulasaastate luules on kõige tundeerksamaks süvahoovuseks vastuolu ta tõsihella kodumaasse-juurdumuse ja ta maapakku kandunud valiksaatuse vahel. Eredad lüürilised pildistused selle elukonflikti ümber voogavast pingeväljast on hästi mõistetavad Läänemere mõlemal kaldal. Jaan Kross KÜNDJA Must kabi vajub nätskes künnivaos, all pingul naha puusal paisub lihas ja poripritsmeist laigulisel pihal aeg-ajalt pingutusest naksub taos. Hallpruune saviviirge kõrvu laob tuhm adraleht kui pikas tihkjas vihas ja higist määrdind laubal tuhkjas kihar kui räbal kleepub külmas ähinsaos. Niisama mõtteta kui hobu astub, mees rambind käsi hoiab adrapääd. On mulla ligi hämar taevakaar end surund lamedaks, kuid siiski sääl, kus ader pöörab sitket savimaad, üks rahvas tõuseb valgusele vastu.