"Suits" (1867) ja "Uudismaa" (1877), suure vene kirjaniku viimased romaanid, mis kujutavad endast otsest reageeringut tsaari-Venemaal pärast 1861. a. reformi valitsenud olukorrale, erinevad tema varasematest teostest ulatuslikuma publitsistika ja satiiri kasutamisega.

Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune nii rahulikuks, nagu ta oli lootnud. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlve armastus, siis ta pühendab kogu oma energia sellele, et teda «päästa». Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud "Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.

Shaun Bythelli humoorikas päevikuvormis jutustus Šotimaal asuvast raamatupoest toob lugejani tegelased, kes said tuttavaks autori eelmises raamatus «Raamatukaupmehe päevik». Uute pihtimuste nautimiseks pole eelmise raamatu tundmine siiski vajalik. Autor vestab oma igapäevaelust haaravalt ning räägib inimestest ja nende tegemistest mõnusa huumoriga, tema toon on britile omaselt korraga nii sarkastiline kui ka kaastundlik.