Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest.

Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest.

William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene".

Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. 

Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga. 

Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.

Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.

33aastane Mia Maria Amer oli noor tudeng, äsja sünnitanud kaksikud tütred, kui tal diagnoositi Hodgkini lümfoom. Juba enam kui kümme aastat sõltub tema elu ema ja naisena sellest, mida vähk otsustab. Ta ei jaksa teha kõike, mida teised emad teevad, ega pakkuda kõike, mida kaaslased pakuvad. Aga selle värvivihikuga saab ta anda tuge ja mõistmist kõigile, kes kokku puutunud vaenlasega, mis hävitab vaikselt ja salakavalalt elusid. Miks ma otsustasin teha sellise värviraamatu, mis võib paljude jaoks olla harjumatu ja kummaline? Just sellepärast, et normaliseerida vähkhaigusi. Vähk on minult ära võtnud viimased kümme aastat. Mul ei olnud alguses kedagi, kes oleks mentaalselt kätt hoidnud. Aga ma tean, kui oluline on aidata inimest, kes on äsja saanud diagnoosi. Või kedagi, kelle sõber on haige. Aitame normaliseerida vähist rääkimist ilma häbita!