Kolm paralleelset mälestust kolmest eri ajajärgust: pagemisest eelmise sajandivahetuse Saksamaal, lapsepõlvest stalinistlikus Ungaris ja eneseleidmisest seitsmekümnendate Ida-Berliinis. Kaksteist aastat kirjutatud romaan, milles kirjanik sukeldub sedavõrd oma tegelaste süvakihtidesse, et äärmiselt isiklik ja reeglipäratu muutub korraga üleüldiseks, kehamälu avab ajaloomälu, tegelaste meelelistest eneseotsingutest kujuneb ajastu psühhogramm. 1980ndate aastate Ungari proosauuenduse peateos, mida Susan Sontag on nimetanud 20. sajandi lõpukümnendite kõige paremaks romaaniks.

Käesolevas raamatus hargnevad sündmused kulgevad vana läbiproovitud skeemi järgi, mis on end sajandite vältel õigustanud. Kangelannal on valida mitme pealtnäha kõlbliku džentelmeni vahel. Valik toimub vähemsoovitavate kandidaatide järkjärgulise mahakandmise meetodil, aga mitmete üllatustega, nii et viimased saavad lõpuks esimesteks ja vastupidi. Kangelanna langeb algul eksiarvamuste ohvriks, vabaneb neist mitmete kibedate läbielamiste hinnaga, saavutab sisemise küpsuse ja viib kampaania edukalt lõpule. Jane Austen jälgib oma kangelannasid ja kangelasi iroonilisel pilgul, aga suhtub üsna tõsiselt niisugustesse elu põhinõuetesse nagu perekonnaõnn, ühiskondlik tunnustus ja varanduslik kindlustatus.

Ükski maru ei mölla nii kui loodemaru, kui ta pikil talveõhtuil kaljude vahel vapustades ja mühades lahti pääseb. Ta kihutab fjordi üles vahutavaiks valgeharjalisiks laineiks - paadid kaldal istutavad tiritammi üles hallide kalameeste onnideni ja vanad tüsedad küünisillad tõusevad õhku ning lendavad nagu linnud üle küla. «Taevas halasta,» ütlevad tüdrukud, kes peavad minema lauta lehmi lüpsma, laskuvad maha ja ronivad neljakäpakil üle õue laternaga, mis kustub, ja piimaämbriga, mis lendab oma teed. Ja «Jumal olgu meile armuline» ütlevad vanad naised toas ahjunurgas ning nende mõtted lähevad kaugele põhja poole, Lofootide kalameeste juurde, kes võib-olla on väljas sel ööl.

Taani kirjandusklassiku Johannes V. Jenseni (1873-1950) peateos, romaanitsükkel "Pikk teekond" (1908-1922) annab monumentaalse ja panoraamse pildi Euroopa tsivilisatsiooni poolt läbikäidud varasemast arenguteest. Autori põhiteesiks on Põhjala inimesele loomuldasa omane uue loomise tahe ja avastuskihk, mis sunnib teda aina liikvele. Käesolevas köites on esindatud tsükli kolm esimest romaani, mille teemaderingi kuuluvad tule taltsutamine meie ürgsete esivanemate poolt ja esimeste uskumuste teke, suure jääaja saabumine ja võitlus oma eksistentsi eest nondes karmides tingimustes ning Jüütimaa esimeste asukate sisseelamine oma kõledal maal, silmitsi tundmatu merise veelagedaga.