Islandlase Bergsveinn Birgissoni teos, aimekirjanduse ja ilukirjanduse omapärane sulam, räägib 9. sajandil elanud Geirmundr Hjörssonist, hüüdnimega Mustnahk, kes oli üks Islandi asustajaid. Geirmundr Mustnahka mainitakse „Asustamisraamatus” kui mõjukat meest, kellel oli palju maad, vara ja käsualuseid. Miks siis ei kirjutatud temast saagat nagu teistest tähtsatest meestest? „Must viiking” on katse seda puudujääki seletada ja korvata. Ürikutest ja uurimustest kokku korjatud infokildude põhjal maalib autor pildi Geirmundri isikust ja elukäigust, kasutades lünkade täitmiseks nn teadmistepõhist fantaasiat. Geirmundri isiku kaudu avaneb ka senituntust erinev pilt Islandi asustamisest. Rännakud Geirmundr Mustnaha jälgedes viivad neljale maale: Norrasse, Siberisse, Iirimaale ja Islandile. Geirmundri loosse on põimitud üksikasjalikku teavet tolleaegse kaubavahetuse, meresõidu, mereloomade küttimise, orjapidamise ja muu kohta, mida on oluline teada, et mõista, kuidas Geirmundr saavutas rikkuse ja mõjuvõimu uuel kodumaal. Lisaks põimib autor Geirmundr Mustnaha saaga vahele ka omaenda saaga – Geirmundri saaga kirjutamise loo, oma läbielamised, mõttekäigud ja seletused, kuidas ta jõudis oma julgete hüpoteesideni.

Romaan Vene-Liivi sõjast

"Läänemere isandad" viib meid Eesti muinasaja ühe kangelaslikuma peatüki juurde: aega, mil Läänemerd valitsesid kartmatud viikingid. Ja jutt pole ju mitte üksnes Skandinaavia asukaist, ka Eesti oma pika ja käänulise rannikuga oli viikingite asuala, meie esivanemad olidki needsamad kartmatud meresõitjad, tõelised Läänemere isandad. Küllap kuulsaim episood meie muistsest viikingiajast on seotud Sigtuna vallutamisega 1187. aastal. Sellestki ajaloolisest sündmusest on juttu "Läänemere isandates". Autor oli romaani ilmumise eel teinud tublisti eeltööd arhiivides ja muidugi kohapeal ning on saavutanud üldajaloolise pildi edasiandmisel kiiduväärse tulemuse: asjalikke kirjeldusi leidub romaanis nii saarlaste muistse elu kui uskumuste ja palju muu kohta.

Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse. Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada. Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks. Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.