Mõrv Santa Maria del Fiore katedraalis teeb järsu lõpu «Firenze kevadele», ühele säravamale ja õnnelikumale perioodile itaalia renessansi ajaloos, kui õitsesid kaunid kunstid, teadus ja filosoofia, ning - ime küll - ei peetudki sõdu. Selle viljaka ja rahumeelse aja oli kinkinud oma maale Toskaana suurhertsog LORENZO DE' MEDICI, hüüdnimega TORE (1449-1492) - luuletaja, humanist ja kunstimetseen, kelle osav diplomaatia oli suutnud kisklevad linnriigid omavahel lepitada.

Peategelane Ram Mohammad Thomas võidab telemängus miljard ruupiat. Kohe pärast seda lasevad mängu korraldajad ta vahistada, sest nad ei usu, et lihtne kelner võib ausal teel sellise mängu võita. Rami päästab politseist noor advokaat, kes laseb noormehel seletada, kuidas too kõiki vastuseid teadis.

See romaan on austusavaldus tööle, mida tehakse Keenia rahvusparkides, kus tulevastele põlvedele säilitatakse Ida-Aafrika puutumatut loodust, ja tunnustuseks neile meestele, kelle hoole all need reservaadid on. Romaani tegevus areneb Ambolesi reservaadis.

«Mis juhtus, kas see üle-eelmine tüdruk sai närvivapustuse?» «Jah, sest ma ei andnud talle osa.» «Oi. Vaeseke...» «Aga mis tal siis häda oli, et ta ei sobinud?» «Ma ütlen ausalt: ta oli ülbe, jonnakas ja kihlatud.» «Ah soo... siis muidugi.» «Ja see teine?» «Milline?» «See, kes just väljus.» «Kas ta nuttis, kui ta välja tuli?» «Tema, ei, ta ei nutnud... Aga ta nägi halb välja.» «Just-just. Tema ei kõlvanud just selle tõttu. Tal ei olnud peas kõik päris korras.» «Ahah.» «Aga kes see üldse otsustab, kas teie?» «Mitte ainult... Nii mina kui see teine, kes on tulnud mulle seltsiks...» «Ahaa. See on siis Juhus. Mingil moel peab õnne ka olema.»