Kui meie keha jääb haigeks, tahab ta, et teadvustaksime enda kohta midagi olulist, uuriksime oma hinge, muudaksime oma mõtteid ja tegutsemisviisi. Haigus on hingeelu tasakaalutuse väljenduseks materiaalses maailmas. Meie tark keha püüab seda sisemist tasakaalu taastada ja annab meile haigusega teada: on aeg pöörduda tagasi armastuse ja harmoonia rajale!

Inimese hinge ei saa tablettide ja skalpelliga ravida. Tunnistab ju tavameditsiingi, et 75% haigustest on psühhosomaatilised, st neil on nii füüsilised, emotsionaalsed kui hingelised põhjused. See ongi Lise Bourbeau metafüüsilise lähenemise põhisõnum: tõeliseks tervenemiseks on vaja vaadata inimest kui tervikut.
Nagu järeldub raamatu pealkirjast, on iga haigus meeldetuletuseks, et meil on vaja end armastada. Kui armastame ennast, saab meie sees olevast loomulikust väest haiguste tõeline tervendaja ja nii saab keha taastada tervise ning jõuda taas armastuse ja harmoonia seisundisse.

Eesti keeles on ilmunud ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”, mida võib pidada põhjalikuks teejuhiks kõigi haiguste põhjuste juurde.

Eesti keeles on Waltari tähtsamad teosed enamjaolt olemas. Õige mitmeid, eriti lühiromaane anti välja juba enne sõda. Sügaval Vene ajal ei olnud meil siin Waltari avaldamine mõistagi lubatud. Nõnda saigi Waltari eesti tõlgete kirjastajaks pikkadeks aastateks Välis-Eesti kirjastus „Orto” Kanadas. Kuid kodu-eestlased olid rasketel aegadel osavaks õppinud. Waltari raamatuid jõudis keeldude kiuste ka Eestisse, neid loeti hoolega, ja loeti ka „Sinuhet”, mille „Orto” avaldas suure keelemehe Johannes Aaviku tõlkes 1954. aastal. Uue iseseisvuse saabudes olukord muutus ja waltareid ilmus meil tihedasti. Aga kui täpsemalt järele vaadata: mitmed Waltari teoste uued väljaanded on uues tõlkes. Miks? „Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?” on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt. Mäletan, kuidas koolitüdrukuna kusagilt laenuks saadud „Sinuhet” lugesin. Egiptus tundus nii põnev ja sõnastus nõnda eksootiline, kuidagi võõrapärase hõnguga. Nüüdseks tean, et Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid. „Sinuhet” ongi tõlgitud eri maades erineval moel ning mitte alati ei ole tulemus päris Waltari ja päris „Sinuhe”. „Sinuhe” on maailmas kõige loetum ja tuntum Soome romaan. Seda on tõlgitud 41 keelde, raamatu ainetel on vändatud Hollywoodi menufilm. Tean inimesi, kes „Sinuhe” iga aasta üle loevad. Ka meil tuntud Soome intellektuaal Erkki Toivanen meenutab, et kohtus Kairos kahe haritud Briti egüptoloogiga. Mehed olid noorest peast „Sinuhet” lugenud ja see oli otsustanud nende erialavaliku. Helsingi raamatulaadal hääletasid külastajad „Sinuhe” kõigi aegade parimaks raamatuks. Soomes on „Sinuhest” avaldatud üle 57 trüki. Piret Saluri, tõlkija

"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro viies romaan „Kui me olime orvud” paiskab detektiiv Christopher Banksi keset Teise maailmasõja eelõhtul Jaapani vägedest okupeeritud Shanghai karmi reaalsust. Shanghai on ühtlasi Christopher Banksi lapsepõlvelinn, kus jäid kadunuks tema mõlemad vanemad: ema, kes avameelselt kritiseeris brittide laastavat oopiumiäri Hiinas, ja ka isa, kes töötaski muuhulgas just oopiumiäriga tegelevas suurfirmas. 1937. aastal naaseb detektiiv Shanghaisse, et alustada kadunud vanemate otsinguid. Nagu Ishiguro puhul tihtipeale, märkab lugeja üsna pea, et Banks pole kuigi usaldusväärne jutustaja – piirid tema sisemaailmas valitseva kaose ja ümbritseva segaduse vahel kipuvad hajuma. Valusa lõpplahenduseni jõuab peategelane Shanghai põlevates vaestekvartalites, mis sarnanevad pigem painajaliku unenäoga. Ishiguro loomingu üheks läbivaks teemaks on elust välja lõigatud või sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele juhuslik, kuid ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu valupunktidega. Õhustikult meenutab romaan kõigiti turvalist klassikalist kriminaalromaani, lastes samas aimata pinna all varitsevat irooniat ja kõhedust.