Sel õhtul peale taksosse istumist sain aru, et emme oli mingil põhjusel väga tujukas. Enam ei mäleta, mida ma tegin või ütlesin, kuid järsku kuulsin oma ema taksojuhile valjuhäälselt ütlemas: „Nüüd viime selle tüdruku lastekodusse!“.
Rõõmupallist ja säravast tibust sai koduses keskkonnas üha rohkem endassetõmbunud ja ümbrust tunnetav, kaaluv ja mõõtev väike tüdruk.

Teadlikult ja sügavalt rõõmu tunda on võimalik ka juhul, kui oled kogenud elu sügavamat ja tumedamat poolt – tulnud läbi hetkedest, kus valu on rohkem kui võlu ning puudub hellus ja maailma toetus. „Rõõmu 50 roosat varjundit“ on teejuht, mis julgustab ja innustab lugejat mitte ainult ületama elu raskusi, vaid ka avastama rõõmu igas hetkes. Oma isiklikele elukogemustele toetudes annab autor nõu, kuidas astuda välja elu varjukülgedest ning märgata elus ka teisi värve peale halli ja musta.

Soovi korral võid avastada, kuidas ennast ja oma valikuid aktsepteerida, õppida iseennast ja oma keha armastama ning suures kirjus maailmas leida sobiv, toetav ja armastav kaaslane või mõista, kui imeline sinu elu juba on.
Raamatus leidub ka nippe, kuidas navigeerida tänapäeval nii populaarses online-kohtingute keskkonnas.

„Su elu on värviküllane sündmus – anna endale võimalus seda nautida ja kogeda täies võlus, armastuses ja rõõmus!“

Silja Siller on heaolukoolitaja ja -treener ning joogaõpetaja. Ta on selles valdkonnas töötanud üle 25 aasta ning teinud seda ka väljaspool Eestit – peamiselt Taanis ja Kanadas. Silja juhib ka taskuhäälingusaadet „Heaolu jutud“.

„Maailmas, mis on sageli täis ebakindlust, soovin olla rõõmusaadik ja majakas, tuletades meile kõigile meelde, et me armastaksime sügavalt, avastaksime kartmatult, võtaksime omaks elu erakordse teekonna ja paneksime oma südametesse idanema rõõmuseemne,“ ütleb Silja.

aak Känd (sünd. 1955) on kutsumuselt õpetaja, askeldaja ja jutumees – õpetab matemaatikat ja bridži, koostab ja viib läbi õpilaste mälumänge, jutustab lugusid ja muinasjutte, koostab ristsõnu, korraldab ja esineb kirjandusüritustel, tõlgib vene keelest David Samoilovit ja luuletab ka ise. Luuletanud on Jaak lapsepõlvest saati, aga innukamalt viimased kolm aastat, alates 2012. a. kevadest, kui võitis Poetry Slam’i Eestis. Kogusse valitud luuletused on pärit peamiselt aastatest 2012-2015. Varem on Jaagult ilmunud mõned luuletused kogumikus "Sõnaga näkku" (2. osa, 2014).

Kasvades üles pere ainsa lapsena, tundis Hajime end sageli üksildasena, kuni leidis kooli ajal endale hingesugulase Shimamotos, kes oli samuti üksiklaps. Kui elutee nad lahku viis, püüdis Hajime leida samasugust lähedust teiste tüdrukutega. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on ta viimaks saavutanud selle, mida ta soovis: ta on õnnelikult abielus, tal on kaks toredat tütart ja tema töö populaarse džässiklubi mänedžerina võimaldab tal muretult ära elada. Nüüd näib kõik tema elus olevat täiuslik, ent sellegipoolest tunneb Hajime, et midagi oleks justkui puudu. Ja siis tuleb tema ellu tagasi kunagine klassiõde Shimamoto, kellest on saanud imekaunis naine. See taaskohtumine viib Hajime minevikumälestuste radadele ja paneb teda küsima, kas elu, mida ta pidas täiuslikuks, ikkagi on seda. Tema ebakindlust süvendab veelgi veetleva Shimamoto mõistatuslik käitumine. Korraga hakkavad mehe elus toimuma sündmused, milleks ta pole valmis, kuid mis sunnivad teda vaatama sügavale hingepõhja, et leida vastus oma kõhklustele.

Eesti keeles on Waltari tähtsamad teosed enamjaolt olemas. Õige mitmeid, eriti lühiromaane anti välja juba enne sõda. Sügaval Vene ajal ei olnud meil siin Waltari avaldamine mõistagi lubatud. Nõnda saigi Waltari eesti tõlgete kirjastajaks pikkadeks aastateks Välis-Eesti kirjastus „Orto” Kanadas. Kuid kodu-eestlased olid rasketel aegadel osavaks õppinud. Waltari raamatuid jõudis keeldude kiuste ka Eestisse, neid loeti hoolega, ja loeti ka „Sinuhet”, mille „Orto” avaldas suure keelemehe Johannes Aaviku tõlkes 1954. aastal. Uue iseseisvuse saabudes olukord muutus ja waltareid ilmus meil tihedasti. Aga kui täpsemalt järele vaadata: mitmed Waltari teoste uued väljaanded on uues tõlkes. Miks? „Mis Aaviku tõlkega siis lahti on, et nüüd uut teete?” on minult küsitud. Ega ei olegi midagi, tõlge lihtsalt vananeb viiekümne aastaga. Pealegi elas Aavik Rootsis. Seletuse annab ka Eestis väljakujunenud tõlkekultuur. Eestis on kombeks täpne ja autoritruu tõlge, mis muidugi ei tähenda, et tohiksime tõlkida puiselt või sõna-sõnalt. Mäletan, kuidas koolitüdrukuna kusagilt laenuks saadud „Sinuhet” lugesin. Egiptus tundus nii põnev ja sõnastus nõnda eksootiline, kuidagi võõrapärase hõnguga. Nüüdseks tean, et Aaviku tõlkes on väga palju teda ennast ja tema keeleuuendust. On ka libastumisi ja väljajätteid. „Sinuhet” ongi tõlgitud eri maades erineval moel ning mitte alati ei ole tulemus päris Waltari ja päris „Sinuhe”. „Sinuhe” on maailmas kõige loetum ja tuntum Soome romaan. Seda on tõlgitud 41 keelde, raamatu ainetel on vändatud Hollywoodi menufilm. Tean inimesi, kes „Sinuhe” iga aasta üle loevad. Ka meil tuntud Soome intellektuaal Erkki Toivanen meenutab, et kohtus Kairos kahe haritud Briti egüptoloogiga. Mehed olid noorest peast „Sinuhet” lugenud ja see oli otsustanud nende erialavaliku. Helsingi raamatulaadal hääletasid külastajad „Sinuhe” kõigi aegade parimaks raamatuks. Soomes on „Sinuhest” avaldatud üle 57 trüki. Piret Saluri, tõlkija