Minu kodulinn on Tartu. Kolmkümmend aastat olen elanud Põlvamaal. Oma mõtteid ja tundeid hakkasin kirja panema ajendatuna oma elust ja sellest, mis toimub minu ümber. Selles raamatus on valik aastatel 1985–2004 kirja pandud mõtetest naise elu eri etappides. Raamat sündis tänu Inga Läänemetsale, kes on mulle nagu mu oma laps. Temaga olen oma mõtteid jaganud, tema leidis, et need väärivad jagamist ka teistega, tema leidis ka meid ühendava mõttekaaslase – noore kunstniku Maria. Nii said kokku kahe erineva põlvkonna naise sõna ja pilt. Eva Raup Maria Viidalepp: Olles erialalt dokumentaalfilmi režissöör, paeluvad mind tähendusrikkad momendid ja situatsioonid – hetked elust, mis dokumenteerimata unustataks. Salvestan igapäevaelust mälupilti kaadreid, millest valitumad lõuendile kannan. Nagu filmi, nii ka maalide puhul on minu jaoks oluline (isiklik) lugu ning loo kõnekus sümbolite keeles. Luuleraamatu "Elus on ajad" kolm maali – "Magav poiss", "Valu" ja "Lootus" – on valminud illustratsioonidena luuletaja Eva Raupi sõnadele, mis ka piltide enda lugusid avavad.

Ahto Levi "Halli Hundi päevik" kujutab endast ebatavalise saatusega inimese pihtimust. Levi on eestlane ning pärit Saaremaalt. Ta kasvas üles väikekodanlikus perekonnas, kus valitses kodanliku natsionalismi õhkkond, mis oli eriti tugev 1940. aastal – Baltimaade nõukogude võimu taaskehtestamise esimesel aastal. Kolmeteistkümneaastase poisikesena põgenes Levi 1944. aastal okupeeritud Eestist Saksamaale. Seal algaski tema elukompromisside, moraalse kõikumise ning kuritegude jada. Selle elu üksikasjalikus kirjelduses pole vähimatki püüet end mingil määral puhtaks pesta. Autor seab endale vaid ühe ülesande: ausalt, vähimagi hinnaalanduse ning järeleandmiseta näidata oma sassiläinud ja kuritegeliku elu varal noortele, kui ekslik on paljude arvamus, et kriminaalkurjategija elus peitub mingit "erilise romantika hõngu".

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.

Olles tavalise eesti mehena oma karussellisõidul ümber Päikese enam-vähem poole peale jõudnud, tekib aeg-ajalt vastupandamatu soov reaalsus õlgadelt maha raputada. Senisest minastki võib villand saada ja otsid elujaatust endast väljastpoolt. Taipamine, et kõik siin elus on enese teha, võtab esialgu pisut kohmetuks. Kuis siis nii?! On ju protsessid, mis on väljaspool minu kontrolli. On jõud, mis on minust tugevamad. Paratamatult pean mingitel hetkedel alluma kellegi korraldustele või suvale. Lihtne on leida veel terve rida õigustusi ja vabandusi, et harjumuslikul moel jätkata. Nii on ju mugavam ja turvalisem. See on üks võimalikest valikutest, aga just valik ongi siinjuures võtmesõna. Kui võtta kontrollile mitte alluvaid olukordi või tingimusi pelgalt faktidena, siis jääb ikkagi alles valik, kuidas nendega suhestuda. Mägi on tee peal ees. Mul on valik selle peale närvi minna ja kurvi tagant avaneva uue tõusulõigu peale röökida. Kuid ainuke asi, mida sellega saavutan, on energiakulu. Kõike seda on tehtud nende tuhandete kilomeetrite jooksul korduvalt. Ja korduvalt. Ja siis korra veel. Ja kui nüüd lõpuni aus olla, siis eks ilmselt teen seda tulevikuski veel mõned korrad. Inimlik ju. Kuid nüüdseks olen kogenud ka teistsugust võimalust. Võttes väljakutse vastu tänuga, saad kogu seni tuulde lastud energia juhtida takistuse ületamiseks. Suunad energia sinna, kus hetkel on kõige suurem defitsiit. Mäkketõusul teevad jalad tööd ja ülakeha lõdvestub. Piiripealne füüsiline pingutus on suurepärane võimalus ka kuplialusel puhata lasta. Seda on meile aga teinekord vaat et kõige rohkem vaja. Seiklus jätkub! Ise teed oma elu! Ahou! Kristjan UHHUDUURI SENISED REISID 2002 Mongoolia, Hiina, Tiibet, Nepal 2007 Nepal, Bangladesh, India, Pakistan, Afganistan, Iraan 2011 Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia 2014 Etioopa, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana, Namiibia 2018 Uruguay, Brasiilia, Argentina, Boliivia, Peruu