Tooted

Nende kaante vahel on 65-aastase Eesti teleajaloo värvilisemad killud. Need on moodustunud koroonakevade rütmis pikkade telefonikõnede, kogutud mälestuste, tarkade meeste teleajaloo uuringute ning kuhjade viisi loetud artiklite ja tudengitööde tulemusena. Saateid raamatusse valides alustasin algusest – esimene lastesaade, populaarseim lauluvõistlus, pikim ajaloosaade, kõige kauem eetris püsinud saade, esimesed telestaarid, esimene formaadisaade jne,. jne. Saate sünni- ja eluloo kõrval leiab huviline eetriaastad, esimeste/olulisemate tegijate nimed, aga ka esmaeetri täpse kuupäeva ja kellaaja. Raamatu kirjutamise algusest on juba palju muutuda jõudnud: TV3 kavas on taas “Eestimaa uhkus”, uute tegijatega “Öö-TV” otsib veel oma kohta ja nii mõnedki tegijad on kanalit/ametit vahetanud või sootuks taevatähtede taha sõudnud. Kõik saated raamatusse paratamatult ei mahtunud, ja paljusid ei oska lühikese ajalise distantsi tõttu veel hinnatagi, kuid küllap teeb Aeg kindlaks tänagi eetris olevate saadete kullaproovi.

Kas pulli ka saab? Kohemaid silmas Julius raketina lähenevat tõuksi. Polnud pull, jõnglane hoidis lenkstangi kramplikumalt kui Banksy Monkey Detonator lõhkamismasina hooba. Pärdik, nii või naa. Roland aitas prügiurnile karanud Juliuse maale tagasi ega mõistnud samuti, miks kolmele köitele kirjutada, paljalt triloogia nime pärast, üks lisaks. Iseasi, kui lõigata nüüd raamatul nurgad maha – võõrutaks lehenurkade järjehoidjaks murdmiseks. Ühel endal pole mingit nime vajagi, üks on üks, kosmilise olemasolu allikas, ja ainulise anonüümsus ülev kui üksildus. Pulli saab, igas kolmest 196I novellis – olé!

Kui surivoodil lebav Mallory palub oma pojal helistada numbril, mis on kirjas lauasahtlisse peidetud paberitükil, ei oska Link midagi arvata, kõige vähem seda, et telefonile vastab Jake McCloud isiklikult. On 2020. aasta hiliskevad. Jake'i abikaasa Ursula on eelseisvate presidendivalimiste favoriit. 28 suvist nädalavahetust alates aastast 1993 toovad lugeja ette loo ühest armastusest, mis piinab ja ülendab, rikastab ja hävitab, kuid ometi ei kustu.

Miks lõi vöötkoodi leiutamine väikepoodidel jalad alt? Miks suurendas grammofon majanduslikku ebavõrdsust? Kuidas parandasid banaanid vaktsineerimise kättesaadavust? Kuidas lõi beebipill naistele võimaluse töötada juristi või arstina? Briti majandusteadlane ja ajakirjanik Tim Harford räägib 50 leiutise kaudu loo, kuidas kujunes praegune majandussüsteem ja kuhu see võib areneda. See raamat ei ole teada-tuntud leiutistest, nagu trükipress või aurumasin. Autor räägib esemetest ja nähtustest, mis on mõjutanud majandust märkamatumalt. Need leiutised on meie igapäevaelus elementaarsed, ent nende sünniloo taga on rohkelt peamurdmist ja ootamatuid pöördeid. Autor kirjeldab, kuidas iga uus asi toob mõnedele suurt kasu ja teised paiskab põrmu. Ning see, kellest saab võitja või kaotaja, võib olla vägagi üllatav.

Ajaloost ja ka tänapäevast on teada palju loomi, kes on millegi huvitava, põneva, ebahariliku, kasulikuga hakkama saanud. Nii on olemas loomi, kes päästavad inimesi laviinide alt või suudavad ennustada maavärinaid. Teisalt on ka selliseid loomi, kes võtavad osa iluduskonkurssidest või spordivõistlustest. Sellesse raamatusse on aga kogutud lood sellistest loomadest, kes on osalenud ja silma paistnud sõdades, lahingutes ja nendele sarnanevates olukordades. Taolisi loomi on aastasadade jooksul olnud miljoneid, arvatavasti isegi miljardeid. Selle raamatu eesmärgiks on tutvustada erilisematest erilisemaid loomi, kellel on olnud nimi ja kes on mingites situatsioonides olnud asendamatuks sõbraks ja kolleegiks sõjaväelastele ning on kirjutanud end oma kangelastegudega alatiseks sõjaajalukku.

Naatan Haamer on hingehoidja, pereterapeut, superviisor, leina- ja kriisinõustaja ning koolitaja ja õppejõud, kes on 30 aastat olnud abivajajatele – väikelastest eakateni – toeks nende elukriisides. Hingehoidlikku tööd alustas ta Viljandi noortevanglas 1990. aastal, 1995. aastast töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis. Alates parvlaeva Estonia katastroofist on Naatan pühendunud ka kriisiabitööle. Laste ja Noorte Kriisiprogrammi liikmena on ta paar aastakümmet kuulunud laste leinatoetuslaagreid korraldavasse meeskonda ning toetanud lapsi ja noori pärast nende valusaid kaotusi nii koolides kui ka lasteaedades. "Raamat avab kriisi ja leina teemasid üsna omanäolisel moel. Autori ainulaadne lähenemine täiendab värskendavalt kriisipsühholoogia tuntud arusaamu. Lisaks muudab raamatu omalaadseks poeetiline stiil, mis annab keeruliste teemade arutlusele kergust ja selgust. Naatani sõnade tagant kumab läbi mõistja, lohutaja, lootuse ja tähenduse andja, jutuvestja, fotograaf ja luuletaja." Maire Riis Laste ja Noorte Kriisiprogrammi juht, traumaterapeut Raamat sobib teejuhiks neile, kes otsivad kriisis olles julgustust ja väljapääsu, kuid pakub inspiratsiooni ja mõtteainet ka neile, kes on võtnud endale abistaja ja toetaja rolli. Suure elu- ja töökogemusega kriisipsühholoog Naatan Haamer jagab rohkelt nõuandeid, kuidas elukriisidest läbi tulla ning keerulisel ajal üksteisele toeks olla

Ajast ja sellega kaasnevatest muutumistest, meheks kasvamisest ning oma kogemustest teekonnal nimega ELU, räägivad siin raamatus 25 erinevas vanuses meest. Kuidas endale antud aega väärikalt ja tähendusrikkalt kasutada, nii et elu mõõdupuuks saaks rõõm ja sügav rahulolu elust endast ning maha jääks jäljed, mille üle uhke olla? Mis on meestele elus tähtis? Mis neid hoiab, mis neid kannab, mis nende hinge puudutab ja mis neid hirmutab? Kuidas olla päris, nii mehena, isana kui vanaisana oma tugevuses kui nõrkuses? Kas mehed tohivad nutta, mida nad naistelt ootavad ja vajavad ning mis on pika ja rahuldustpakkuva suhte toimimise alustalad? Miks mehed ei taha ennast avada ja mida on elukogenumal mehel öelda noorematele, alles oma teed alustavatele mehepoegadele? Nende ja paljude teiste elutähtsate teemade üle mõtiskledes jagasid mehed sügavalt ja siiralt, mis nende hingesoppides on aja jooksul toimunud. Meeste lood on tunnistuseks hingesügavusest, rahu ja sihikindlusega oma raja kõndimisest, märgates teekonda ja kogudes tarkust elu ja armastuse kohta. Eeskujul on alati varem või hiljem elumuutev mõju. Selle raamatu üks suur väärtus on kinnitus, et maailma muutmine algab alati iseendast. Seda raamatut võiks lugeda igas vanuses mehed, et tunda toetust, samastumist ja mõistmist. Ka nooremad mehed, kellel vanemate meeste elutarkusest võiks eluteel ennetavalt abi olla. Kuid kindlasti võiksid seda raamatut lugeda ka kõik naised. See annab võimaluse paremini mõista, millised on need mehed, kes meie kõrval eluteed käivad. Aeg annab ja võtab ning kahtlemata muudab meid, nii mehi kui naisi, kuid inimeseks olemise ja jäämise põhiväärtused ei muutu. Meile kõigile on antud oma aeg, kogemused ning katsumused, kuid me kõik oleme lihtsalt inimesed, kes soovivad olenemata soost sarnaseid asju. Mõistmist, hoolimist ja armastust just sellistena, nagu me päriselt oleme. Raamatu kujundas Kaire Guthan

Rahvusvahelist tähelepanu äratanud „Agnese“-sari jätkub uute mõistatustega.

Agnes ja tema ema on pärinud vana villa, milles juhtuvad seletamatud asjad. Tubades hõljub olematute lillede lõhn ja hommikuti on lahti klaveri kaas, kuigi keegi ei ole pilli puutunud. Ja miks kajavad ülakorrusele viival trepil sammud? Agnese vaarema päevikuid ja maja ennast uurides saavad Agnes ja Pulla teada, et vana villa peidab endas uskumatuid saladusi.

„Agnes ja villa saladus“ on keskmisele kooliastmele mõeldud sarja teine raamat. Varem on ilmunud „Agnes ja unenägude võti“ (2020).

Sarja raamatute autor Tuutikki Tolonen (snd 1975) on Soome kirjanik ja sõnakunsti õpetaja. Tema sulest on ilmunud ka menukas lasteromaanisari „Kollivalve“, mida on tõlgitud juba enam kui 25 keelde. „Agnese“ raamatuid kaunistavad Soome illustraatori ja graafilise kujundaja Kati Vuorento (snd 1973) joonistatud pildid.

Tõnis Tootseni "Ahvide pasteet" on satiiriline ulmememuaar, millesugust teist on raske leida.

HOIATUS: Kuigi selle legendaarse raamatu esmatrükki peeti maailma esimeseks ahvi kirjutatud raamatuks, valitseb tänapäeval uurijate seas konsensus, et selle memuaarteose näol on tegemist võltsinguga – vähe sellest, tõenäoliselt lausa punaahvide infooperatsiooniga.

Õnneks pole tänane lugeja raamatusse hajutatud valede ja varjamatu inimvaenulikkuse ees enam kaitsetu: käesolev uustrükk on varustatud asjatundlike kommentaaridega, mis aitavad kõigil huvilistel keerulist ja ohtlikku teksti mõista ja mõtestada.

Marcus Hernhagil ja Arne Talvingul on vähemalt kaks ühist joont – mõlemad alustasid oma finantskarjääri tühjade pihkudega ning mõlemad ihkasid seda olukorda tuntavalt parandada. Tänu tarkadele investeerimisotsustele on nad tänaseks rikkad, kui soovite, ka vabad. Mõõdukalt jõukaks on võrdlemisi lihtne saada, see nõuab vaid mõningaid teadmisi, väidavad Rootsi ühed tuntumad tegijad. Rikkuse kasvatamine eeldab aga juba märksa suuremaid pingutusi. Lisaks kõigele muule ka toetavat elustiili ning enesedistsipliini, et oma teadmised teooriast praktikasse panna. Taandub ju edukas investeerimine paljuski käitumisteadusele ning inimloomule. Nagu autorid isegi kuivalt nendivad – tihti tuleb elu lihtsalt vahele. Vastupidiselt levinud arusaamale ei ole miljonärid teistest targemad. Küll aga on nad valmis rohkem panustama – keskmiselt ca 8,4 tundi kuus, mis on ülejäänutest pea kaks korda enam. Neid eristab ka üsnagi mõõdukas elustiil, mis lubab kapitali ülejääki reinvesteerida. Autorid väidavad, et rikkaid ei iseloomusta mitte ulmeline autopark, vaid rida põhimõtteid, mille hulka kuuluvad nii eraelu puutumatus, optimism, edasipüüdlikkus, kannatlikkus, säästlikkus kui ka kalkuleeritud riskeerimine. Raamatus "Aktsiatega rikkaks ja vabaks" kergitavad Talving ja Hernhag saladuskatet oma lemmikstrateegiatelt, pakkudes lugejale unikaalset võimalust nende edulugu korrata. Raamatu väljaandmist toetasid LHV ja Nasdaq Tallinn.

Lewis Carrolli legendaarne lugu "Alice Imedemaal" ilmus esmakordselt aastal 1865. Nüüdseks juba ajatuks klassikaks saanud lasteraamat ei paelu üksnes väikseid lugejad, vaid on oma satiirilise ja vaimuka mõttemaailma ning mänguliste seiklustega ka täiskasvanud lugejate suur lemmik. Raamatu peategelane Alice järgneb küülikule auku ning satub isemoodi fantaasiamaailma, kus teda ootavad kohtumised Irvik Kassi, Hertsoginna, Unihiire, Kübarsepa ja loomulikult Märtsijänesega. Tüdruku seiklused sel imedemaal on väga veidrad, kuid õpetlikud ja põnevad.

Annie on parajasti vallaline, töötu ja omadega pisut puntras, kui sureb ootamatult ta isa. Maruvihane kasuema plaani peale puistata isa tuhk erilise tähenduseta paika, põgeneb Annie urniga. Hetke ajel otsustab ta selle viia ringreisile laevandusilmateate 31 merepiirkonda. Sest isa armastas laevandusilmateadet, kuigi veetis kogu elu sisemaal St Albansis. Rännakul ümber Suurbritannia ranniku, otsides sobivaimat paika hüvastijätmiseks, kohtab Annie isevärki rahvast ja soojendab suhteid mitme tegelasega oma minevikust.

“Kui õpime ära kasutama ärevuse tarkust, siis on alateadvuses peituvatel sõnumitel rohkem võimalust meie elu mõtestada ja avardada.”

– SHERYL PAUL

“Sheryl Pauli vaatenurk ärevuse epideemiale sillutab teed maailma, kus on rohkem meelerahu ja kaastunnet. “ärevuse tarkus” on nagu hästi valgustatud teerada tõe juurde, kes me oleme ja kuidas elada, kui meid vaevab ärevus, depressioon, ülekoormus või lootusetus. See on manifest meie kindlast naasmisest terviklikkuse juurde.”

– ALANIS MORRISSETTE laulja ja laulukirjutaja

Me kõik kogeme vahel ärevust, aga mõne inimese puhul on see krooniline ja nõrgestav. “ärevuse tarkuses” näitab nõustaja Sheryl Paul, kuidas vaadata oma ärevuse pealispinnast sügavamale ja avastada olulised sõnumid, mis kerkivad su alateadvusest. Sellest raamatust saad sa teada, kuidas pöörduda oma ärevuse poole, mitte sellest eemale, ja kuidas leida oma ebamugavustunde allikas ning saada endaga päriselt tuttavaks.

SHERYL PAUL on autor ja nõustaja süvapsühholoogia traditsioonis.
Vt ka conscious-transitions.com

Artikleid aastatest 2010–2020.

Suurem osa kirjanikke, kirjastajaid, raamatukaupmehi ja lugejaid paistavad olevat veendunud, et tagakaanel peab midagi olema.

See on kujunenud kinnisideeks. Raamatu tagakaas on võimalus, mis lihtsalt tuleb ära kasutada. Sinna sobib teose autori paraadportree, seal võib üles lugeda ta tunnustused. Tagakaanele sobivad kriitik N.-i ja literaat P. kiidusõnad. Tagakaas on reklaamipind, see on tasuta käes, õige inimene ei jäta juhust kasutamata. Mis ripakil, see ära! Jah, parim soovitus raamatule võiks ju olla raamat ise, aga eks me hinda kõike ka kaante järgi, ja õige ongi. Tagakaanetekst on võlupeegel. 

Kõik on väga ilus, aga hirmus raske on aru saada, kui palju see peegel tõtt räägib.

Paljud ettevõtjad viivad oma ideid ellu liialt rutakalt, mille tulemusel jookseb seitse toodet kümnest ludinal lati alt läbi. David Bland ja Alex Osterwalder on võtnud nõuks seda statistikat muuta, pakkudes välja lihtsa meetodi, mis aitab heast ideest kuulikindla ärimudelini liikuda. Nende "Äriideede testimine" selgitab: Kuidas kahandada riski raisata aega, raha ja teisi ressursse ideedele, mis ei hakka kunagi tööle? Kuidas elimineerida strateegia ning testimise ja valideerimise vahel laiutavat lõhet? Kuidas teha kindlaks ja testida võtmetähtsusega hüpoteese väärtuspakkumise ja ärimudelitahvli abil? Kuidas langetada olulisi ärilisi otsuseid viisil, mis lubab toetuda enamale kui intuitsioon ja kõhtunne? Kuidas julgustada oma meeskonnas eksperimenteerivat mõtteviisi ja kuidas sellest vormida pidev ning jätkusuutlik protsess? "Äriideede testimine" on suurepärane käsiraamat suurfirma novaatorile, kes üritab korporatsiooni kitsendusi trotsides uusi äriprojekte käima tõmmata; idufirma ettevõtjale, kes tahab testida ärimudeli algkomponente, et vältida meeskonna ja investorite tarbetut aja, energia ning raha raiskamist; ja kõigile neile, kes ihkavad põhitöö kõrvalt oma äri püsti panna. David Bland on nõustaja ja mitme ettevõtte asutaja, kes on oma töös keskendunud sellele, et aidata ettevõtetel saavutada turu ja nende toote vahelist sobivust. Enne nõustamistööd arendas David üle kümne aasta tehnoloogiavaldkonna idufirmasid. Seda maailma toetab ta tänini, jagades oma teadmisi mitmes Silicon Valley idufirmakiirendis. Innukas ettevõtja ja nõutud esineja Alex Osterwalder on rahvusvaheliste menukite "Ärimudeli generatsioon" ja "Väärtuspakkumise disain" põhiautor. Aastal 2015 võitis ta Thinkers50 strateegiaauhinna, mida Financial Times nimetab juhtimisideede Oscariks.

"Armando ja Ahjulinnud" on järg raamatule pealkirjaga "Armando".

Esimene osa kirjeldas Argentinast Nõmmele kolinud poisi kohanemisraskusi. Sarja teine osa räägib sellest, kui tähtis on viisakas ja lugupidav käitumine spordis. Lugu algab jalkamänguga, kus vastasmeeskonna treener ütleb oma mängijale halvasti. Armando võistkonna poisid kuulevad seda ja arvavad, et see on naljakas. Nad hakkavad ka ise kasutama sõnu, mis vales kohas öelduna ei ole mitte mingil juhul viisakad ega hea käitumise kohased. See ei meeldi poiste treenerile. Armando isa ja treener Timo nuputavad koos, kuidas poistele kombeid õpetada. Ühel hommikul sõidabki Armando jalkatiim linnast välja treeningmängule, kus neid ootab suur üllatus.

Anthony Bourdain oli mitmes mõttes haruldane kokk. Ta töötas ennast nõudepesijast New Yorgi moodsa restorani peakokaks ja kirjutas sellest siis käesoleva raamatu. Raamat sai suurepärase vastuvõtu osaliseks, sellest vaimustusid nii lugejad kui ka kriitikud. Pärast seda on ta kirjutanud veel mitu raamatut ning juhtinud kokasaateid Travel Channelis ja Food Networkis.

„Avameelselt köögist” räägib sellest, kuidas algas ja kulges Bourdaini kokakarjäär. Kuulsusest ja glamuurist oli asi kaugel, kui ta nõudepesijana viletsavõitu kalarestoranis tööd sai. Et ta oli aga lapsest saadik kokaks saada tahtnud, siis õppis ta ahnelt ja väsimatult ning kohanes selle kummalisevõitu maailmaga, mis tema ees avanes. Tema köögilugudes leidub provintsirestoranide värvikaid tegelasi, New Yorgi peenemate söögikohtade töötajaid ja kliente, narkoärimehi ja reisidel kogutud muljeid Jaapanist ja Prantsusmaalt.

Seda väljaannet on täiendatud Anthony Bourdaini märkustega, mis pärinevad 2012. aastast. Lisandunud on autori ees- ning järelsõna.

3. trükk

Millal sa viimati võtsid hetke, et lihtsalt olla ja küsida endalt, kuidas läheb? Kuidas päriselt läheb? Kipume sageli tormama läbi elu, nii et ei märkagi seda möödumas. Oleme mattunud töösse, laste kasvatamisse, kõiksugu muredesse ja vahel ka rõõmudesse. Kohtume iga päev uute inimestega, elame kaasa nende elukäigule, vajadusel rõõmustades ja kurvastades koos nendega. Kõige selle juures unustame ära selle ainsa inimese, kes on meiega igal hetkel, 24/7, sõltumata kas seda tahame või mitte. See on meie MINA. Kui hästi me tegelikult tunneme oma MINA? Mida me teame sellest, mis teda õnnelikuks või kurvaks teeb? Mida me teeme, et oma MINA eest hoolitseda, teda hoida? Kas me oleme oma MINA jaoks olemas, võimestame teda, nii nagu tema meid? Oskame me päriselt kuulata, mida meie MINA meile räägib? Mida meile räägib meie kõige lähedasem kaasaelaja? Millise MINA me maailmale anname? See siin on autori väljatöötatud arengutreeningu meetodi alusel kirjutatud lihtne ja konkreetne käsiraamat praktiliste harjutuste ja sisekaemustega, mille abil leida oma MINA, teda toetada, kuulata ja olla talle parim sõber. Vaid enda eest hoolt kandes saame maailmale anda oma parima MINA. – Patrick Pihelgas

Oscar Wilde’i romaan „Dorian Gray portree“, lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge, et saavutada igavene noorus ja ilu, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal (1890) suure skandaali. Wilde’i süüdistati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

Duran Duran, new wave’i kuningas, on päris kindlasti üks 80ndate kõige tuntumaid popbände. Tänu säravale välimusele ja rabavatele videotele sai Duran Duranist MTV algusaegade suurim täht. Edu muusikas võlgnevad nad paljudele geniaalsetele hittidele, mis kummitavad muusikute loomingus ja inimeste meeltes siiamaani. 80ndate lõpuks olid nad müünud üle 60 miljoni plaadi, nüüdseks on see number ületanud 100 miljoni piiri ja aina kasvab. Duran Durani juured ulatuvad tagasi 1970. aastate Briti kasinatesse aegadesse, kust kasvas välja ka Sex Pistols. Nägusad noored britid – just see oli Duran Duran, kes kutsuti esinema Live Aid muusikafestivalile, mitte Bob Dylan või Led Zeppelin. Bändi liikmed liikusid kõige glamuursemates ringkondades: Nick Rhodesil oli lähedane suhe Andy Warholiga, Simon Le Bon oli printsess Diana suur lemmik ja John Taylor abiellus skandaalse Amanda de Cadanet’ga. Ajatute hittidega, nagu "Hungry Like the Wolf", "Girls on Film", "Rio", "Save a Prayer" ja ühe kõige armastatuma Bondi filmi tunnuslauluga "A View to a Kill" on Duran Duran kindlustanud endale koha popijumalate seas – ja nüüd, kui väljas on uus album ja käimas maailmatuur, on selge, et sõu kestab edasi. Tuntud biograafi Stephen Daviese raamat põhineb ainult vähestele valituile kättesaadavatel intervjuudel bändi liikmete, nende sõprade, pere ja ametikaaslastega ning siit leiab ka vähemtuntud fotosid kogu Duran Durani karjäärist. "Please Please Tell Me Now" on kaasakiskuv ja põnev lugu, üks neid seni rääkimata legende rock'n'roll’i ajaloost – tõeline maiuspala nii fännidele, uutele kuulajatele kui ka kõigile muusikasõpradele.

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona.Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.

Selles raamatus on lood 40 Eesti ravimtaimest, mille hulgas mõned on väga mürgised. Kõiki neid tutvustatakse põhjalikult ja selgitatakse, kas nende kasutamine on tänapäeval ikka põhjendatud. Lugeja saab teada, mis nimesid üks või teine taim kannab ja kuidas rahvas on neid vanasti ravimisel kasutanud. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad ka iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega. Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on jätkuks 2018. aastal ilmunud ja suure menu osaliseks saanud raamatule “Eesti ravimtaimed”. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

Oma aja inglise filosoofia suurkuju sir Bernard Arthur Owen Williamsi (1929–2003) 1985. a ilmunud peateos küsib, mille kohta eetiline mõte käib ja mida saab filosoofia selle heaks teha. Williams läheneb nendele küsimustele uudse rakursi alt, väites, et kuigi uusaeg on seadnud eetilisele mõttele enneolematuid ootusi, ei ole filosoofia nendele vastamisega toime tulnud. Raamat annab ülevaate peamistest teooriatest, mis on püüdnud vastata küsimusele, miks olla moraalne ja milline on moraalsuse proovikivi, keskendudes Aristotelese ja Kanti süsteemile, aga ka kontraktualismile ja utilitarismile. Kõne all on teemad nagu antiikmõtlejate erinevus uusaja mõtlejatest, õnn, kohus, relativism, objektiivsus, teadus ning eetilise teadmise võimalikkus. Williams püüab filosoofilist eetikat ümber orienteerida, nii et see ei üritaks formuleerida üldkehtivaid moraaliteooriaid ning loobuks keskendumast kohustustele ja tahtlusele. "Ratsionalistlike ratsionaalsuskontseptsioonide" järgimise asemel tuleks keskenduda karakterile ning inimelu "tõele, tõetruudusele ja üksikisiku elu mõttele". Raamatule on lisatud A. W. Moore'i teejuht, mis aitab Williamsi argumentatsioonis orienteeruda, ning tõlkija järelsõna "Moraali hauakaevaja". Tõlkinud Märt Väljataga

Naine ei saa lõpetada kirjutamist, kuni leiab tapja. Mees ei saa lõpetada lugemist, sest tema on tapja. Eve Black oli kaheteistaastane, kui sarimõrvar, keda kutsutakse Eimidagimeheks – sest uurijatel pole temast sõna otseses mõttes mitte midagi, ei ühtegi jälge –, tappis terve tema perekonna. Ainsa ellujääjana saadab Eve'i ka täiskasvanuna kinnisidee tuvastada tema elu hävitanud mees. Ja ta kirjutab tõestisündinud mõrvaloost raamatu. Supermarketi turvatöötaja Jim Doyle loeb "Eimidagimeest", Eve'i lugu tema perekonda tabanud tragöödiast ja naise püüdlustest mõrtsukale jälile saada, ning iga uue leheküljega tunneb mees suurenevat raevu. Jim ei ole sugugi huvitatud Eimidagimehe kohta kirja pandust. Sest tema ongi Eimidagimees. Jim taipab peagi, kui ohtlikult lähedale on Eve tõele jõudnud ja et naine ei anna alla enne, kuni leiab mõrvari. Tal ei ole valikut, ta peab jõudma esimesena naise peatada … CATHERINE RYAN HOWARD (1982) on Iirimaalt Corkist pärit krimikirjanik, keda on nimetatud iiri noir'i parimaks esindajaks. Eesti keeles on temalt varem ilmunud romaanid "Valetaja tüdruk" ja "Salasilm" (2020). Catherine'i uusim romaan "Eimidagimees" valiti 2020. aastal Iiri viie parima krimiloo hulka.

Raamatus „Ela rohkem, mõtle vähem" kirjeldatakse strateegiaid, kuidas saavutada kontroll oma mõtete üle ja õppida depressioonist mitte ainult jagu saama, vaid selle tekkimist ülepea vältima. Paljud meist usuvad, et parim viis kriiside ja elumurede lahendamiseks on neid läbi töötada: arutleda stressi tekitavate probleemide üle ja neid analüüsida, lahata meid puudutanud ängistust ja traumasid. Ent see arusaam on eksklik. Peaksime suhtuma oma meelde kui sõela, millest kõik läbi niriseb, kui me just ei otsusta millestki kinni hoida. Ent kuidas lasta lahti meid rõhuvatest negatiivsetest mõtetest? Esimene metakognitiivse teraapia – uue ja murrangulise depressiooni ravimeetodi – teemaline raamat annab juhtnööre, kirjeldab konkreetseid juhtumeid ning pakub teraapiakabinetis kasutatud harjutusi ja näpunäiteid. Doktor Pia Callesen näitab meile, et depressioon ei ole möödapääsmatu haigus, vaid miski, mida me saame õppida ohjeldama ja ära hoidma, elades rohkem ja mõeldes vähem.

Harjumuspärast maailma ei ole enam, see on ahenenud lähima maja seinteni. Kes seal varjuvad – elusad või surnud, sõbrad või vaenlased? Kas inimene on inimesele päästja või hunt? Suletud ruum muudab helid läbilõikavamaks, värvid erksamaks ja tunded äärmuseni teravaks. Kadedus, hirm ja raev kasvavad üleelusuuruseks.

„Elusad inimesed“ on järg Jana Vagneri põnevikule „Vongozero“. Üksteist inimest – kaheksa täiskasvanut ja kolm last – peidavad end epideemia eest tillukesel Karjala saarel. Nad on elus, ent muust maailmast ära lõigatud. Neil tuleb üle elada talv, nälgida ja õppida tihedalt külg külje kõrval eksisteerima. Valik on lihtne: kohane või hukku.

Meil on veel alles pisut petrooleumi, aga hoiame seda eriti pidulikeks puhkudeks ja seepärast mööduvad kõik õhtud, eranditult kõik, ühesuguselt: me lihtsalt istume ruskes hämaruses ja ajame juttu. Küllap võiksime üksteisele rääkida mida tahes, aga me räägime alati lõpust. Sellest, millised muretud lollpead me olime. Sellest, kuidas me midagi ei taibanud. Sellest, kuidas hiljaks jäime ega jõudnud kedagi päästa ja hädavaevu pääsesime ise. Muidugi kui seda üldse saab pääsemiseks nimetada.

See raamat kõneleb erakordse saatusega naistest, kellest Te tõenäoliselt kunagi kuulnud pole. Sellegipoolest on nad ajalukku jätnud oma jälje. Raamatus käsitletud rohkem kui saja naise hulgas on teadlasi, kunstnikke, valitsejaid, aga ka sõdalasi, narkobosse, ususekti juhte ja palju teisi põnevaid persoone. Autor Maria Pettersson ütleb, et ta ei kirjutanud teost naiskangelastest. "Tõesti, mõned neist võinuks olla suurepärased eeskujud, samas kui teised olid pigem inimkoletised. Enamik jäi aga nende kahe äärmuse vahele, nagu me kõik." Need silmi avavad ja uskumatudki lood panevad küsima, miks on need naised unustuste hõlma vajunud. Ning kuhu oleks maailm praeguseks jõudnud, kui kõigil naistel oleks juba tuhandeid aastaid lastud kasutada oma mõistust ja võimeid täiel määral. "Erakordsed naised" ilmus Soomes 2020. aasta augustis ja jõudis juba aasta lõpuks teabekirjanduse müügiparemiku 2. kohale. Peale ajalooliste fotode ja portreede on raamatus eesti kunstniku Kristi Markovi illustratsioonid.

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Esimese A klassi kooliaasta hakkab lõpule jõudma. Kuid enne veel, kui koolitunnistused kätte antakse, tuleb korda saata palju asju. On vaja potti muruseemneid külvata ja puudega vestelda, rabamatkale minna ja spordipäeval osaleda. Ja juba ongi käes lõpuaktus ning ees ootamas pikk suvevaheaeg. Miks on aga esimese A klassi õpilased päikeselapsed? Seda saad teada raamatut lugedes! Tõsielul põhineva sarja ESIMESE KLASSI AASTARING viimane raamat jätkab esimese A klassi tööde ja tegemiste tutvustamist. Õppimine on küll tähtis töö, kuid kuhjaga jagub ka naeru ja nalja! Varem on ilmunud: "Esimene A klass ja tarkusepäev" "Esimene A klass ja kooliaasta algus" "Esimene A klass ja sügise süda" "Esimene A klass ja muinasjutukarneval" "Esimene A klass ja jõuluaeg" "Esimene A klass ja Eesti sünnipäev" "Esimene A klass ja kevadekuulutajad"

Euroopa Liidul on juba pikemat aega ambitsioon etendada maailmas võtmerolli, mis oleks proportsionaalne ELi majandusliku võimsuse ja mõjuga. Selles raamatus ütleb Eesti pikaaegne välisminister ja praegune Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet (Renew Europe), et on veel päris palju minna, enne kui Euroopa Liit suudab ennast rahvusvahelisel areenil tõeliselt maksma panna, ning seda eelkõige ebaefektiivse otsustusprotsessi tõttu, mis aeglustab ja takistab ELi ajamast tõhusat välispoliitikat. Hoolimata lõpututest avaldustest ja deklaratsioonidest pole EL veel oma potentsiaalile vastav tegija suurte globaalsete jõudude keskel. Paet kutsub Euroopat üles võtma minevikust õppust, töötama välja toimiva kava oma välispoliitilise rolli tugevdamiseks ning tegema ka vajalikke muudatusi. Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad suutma seada prioriteete, mõtlema strateegiliselt, rääkima ühel häälel ning omama ühiseid eesmärke – seda kõike realistlikult ja järjepidevalt. Ainult nii on Euroopa riikide huvid kõige paremini kaitstud.

Kuidas saada terveid lapsi? Kas ka minul võib avalduda Huntingtoni tõbi, nii nagu minu isal ja tema isal? Professor Edwin Kirk aitab mõista, kuidas geenid töötavad ning miks see peaks meile korda minema. Meil kõigil on geenid, me kõik oleme neist mõjutatud, kuid ometi teame neist erakordselt vähe. Olgu päritud või keskkonna poolt muudetud, kontrollivad või mõjutavad geenid meis hoomamatult paljusid aspekte: alates eostamisest kuni juuste ja silmade värvini, pikkusest ja kaalust kuni tavapäraste tervisenäitudeni. Rääkimata pärilikest haigustest, millega tihti silmitsi seisame. Kuigi paljud peavad geneetikat keeruliseks, demonstreerib Kirk oma raamatus vastupidist. Geneetika on tähelepanuväärselt lihtne, väidab tunnustatud professor, lisades, et kui lugeja suutis keskkooli lõpus talutaval tasemel algkooli matemaatikat mõista, ei tohiks ka geneetika põhialused selles raamatus erilisi raskusi valmistada. Ta toob lugeja ette geneetika inimliku poole, põimides kokku harukordselt põnevad lood moodsast teadusest ja inimestest, kes selle taga seisavad, arstidest, kes nende teadmistega imesid teevad ning patsientidest, kelle elusid geeniteadus muudab. Professor Kirk on meditsiinigeneetik ja geneetiline patoloog, kogenud meditsiiniõpetaja ning Austraalia kuningliku patoloogiakolledži geneetika peaeksamineerija. Ta on kaasautoriks rohkem kui 100-le teadusartiklile, mida on teiste teadlaste poolt tsiteeritud enam kui 4000 korda.

Kuidas kujuneb kunstiteose hind? Kui kunstnike teosed arvatakse olevat nende kingitused inimkonnale, siis miks makstakse mõne teose eest uskumatult suuri summasid? Miks omandab mingi töö äkitselt kirjeldamatu väärtuse? Miks käiakse näiteks Leonardo da Vinci, Vincent van Goghi, Gustav Klimti, Jackson Pollocki või mõne teise suurnime tööde eest tänapäeval välja muinasjutuline hulk raha, samal ajal kui suurem osa kunstnikke täiesti tähelepanuta jääb? Kas needsamad kunstnikud pälvisid samasugust tähelepanu ka eluajal? Raamatus "Haip! Kunst ja raha" tutvustatakse kunstiturul toimuva tagamaid, liikumapanevaid jõude ja tähtsamaid tegijaid. Ajalooliste arengute illustreerimiseks tuuakse näiteid kunstiajaloost ja kaardistatakse seeläbi maastikku, millel on koha sisse võtnud nii kultuurilised ootused, majanduslikud huvid kui ka sotsiaalsed tavad. Just nende tegurite koosmõjul kujunebki kunstiteose hind.

 

"See raamat siin on ilmekas ja intellektuaalselt nauditav näidete kogum dialoogist kunsti ning teda juhtida ja kujundada püüdva maailma vahel, pakkudes võimalust kunsti ja tema saatjaskonnaga korraks kaasa kõndida sel ühteaegu nii määrataval kui ka määramatul teekonnal." Piia Ausman

Lase Jim Kayl viia end maagilisele reisile… J.K. Rowlingu armastatud Harry Potteri romaanide väljaanded Jim Kay illustratsioonidega on võlunud tervet põlvkonda. See suurepärane pilgeni maagiat täis köide ühendab valiku tema ikoonilistest illustratsioonidest – sealhulgas ka ettevalmistavad visandid ja joonistused, mida pole varem nähtud – 366 unustamatu tsitaadiga raamatusarjast. Jälgi, kuidas vahetuvad aastaajad, tähista aastapäevi ja saa taas kokku lemmiktegelastega, kui Jim Kay võrratu võlukunst manab värvi, pliiatsi ja pikslitega esile maagilise aasta Sigatüükas. Naudi killukest Harry Potteri maagiat aasta igal päeval.

Ühel 2006. aasta külmal jaanuaripäeval avastab Rootsi politsei midagi tõeliselt koletut. Väikeses Hesjövalleni linnas on aset leidnud tõeline veresaun. Ainult hullumeelne suudaks nii jõhkral moel tappa kaheksateist inimest. Kui Helsingborgi kohtunik Birgitta Roslin juhtunu kohta loeb, taipab ta äkki midagi ootamatut. Tal on perekondlik seos mitte ainult ühe mõrvaohvriga, vaid peaaegu kõikidega neist. Kuna politsei tammub kohapeal, otsustab Birgitta Roslin ise juhtunusse selgust tuua. See viib ta rännakule ajas kaugele tagasi, 1860ndate Ameerikasse, kus hiinlastest orjatööjõud ehitab lääne- ja idaranniku vahele raudteed. Kuid jäljed viivad ka tänapäeva Hiinasse, riigi kommunistliku partei ladviku juurde.

Me pingutame ja tegutseme, kuna soovime edu saavutada, kuid oleme haruharva õnnelikud. Kui ihkame iga hinna eest võita ja teeme kolleegide ja pere ees head nägu ka siis, kui meil on raske, siis võime kergesti enda tõelise olemusega vastuollu minna. Isegi sihtideni jõudmine ei pruugi meile siis rahuldust tuua. Selles on süüdi hirm. Hirmu tõttu oleme ärevil, tunneme häbi ja püüame kõiki asju perfektselt teha. Teeskleme end olevat keegi teine, jahtides staatusesümboleid, mis tegelikult meile kunagi tõelist rahuldust ei too. Kuid võiksime elada ka teisiti. Võime leida oma tõelise hääle ja elada nii, nagu me tahame ning siis pakuvad ka väiksemadki võidud tõelist rahuldust. Sellist avatumat mõttelaadi aitab meil leida doktor Pippa Grange – ta on psühholoog, kes töötas Inglismaa jalgpallikoondise juures, kui see 2018. aasta jalgpalli MM-il poolfinaali jõudis. Grange näitab oma raamatus meile, kuidas hirmuvabamalt elades leiame üles oma tõelised kired ja avastame, mis meile päriselt rahuldust pakub. Tema lihtsad seletused ja juhtnöörid aitavad meil stressist vabaneda ja julgust leida ning teiste inimestega palju ehtsamat sidet saavutada. Selline edu ei seisne auhindades ega teiste alistamises, vaid tõelises võitmises, millesse on kaasa haaratud kogu meie olemus. Meil on aeg oma hirmud tuvastada, nende põhjustest aru saada ja tänu sellele nendest tasapisi vabanema hakata. Elades ilma igapäevaste hirmudeta oleme palju õnnelikumad.

Camilla Läckbergi menuromaani "Kuldne puur" järg on teie ees – laetud kättemaksudraama täis reetmisi, leppimist ja üllatavat avastust, et naiste võimetel ei ole piire… Ent seda vaid juhul, kui nad suudavad vana vaenu maha matta, et ühise eesmärgi nimel jõud ühendada. Tema elu on turvaline...

Faye Adelheim on elu, mida ta elab, igati välja teeninud. Põgenenud vägivaldsest abielust, on ta oma ärist teinud globaalse kaubamärgi ning elab koos tütre ja lähimate võitluskaaslastega kaunis Itaalia villas. Või nii ta arvas...

Faye elu keeratake pea peale, kui ootamatud probleemid tööl sunnivad teda Stockholmi naasma. Samal ajal põgeneb tema eksabikaasa vanglast. Nende kohtumine – varem või hiljem – on vältimatu. Sellest saab tema elu võitlus... Faye on perekonna kaitsmisel kõigeks valmis. Ent kui lapsepõlve tumedad saladused teda jälle kummitama hakkavad, peab ta võitlema, nagu ei iial varem, et tema sügavaimad hirmud teoks ei saaks…

Aegade vältel on voodis tehtud peaaegu kõike. Muistsetel egiptlastel aitas voodi luua sidet hauataguse maailmaga, Shakespeare’i päevil kihas selle ümber seltskonnaelu ja Teise maailmasõja ajal juhtis Winston Churchill voodist tervet Suurbritanniat.

Tänapäeval on voodi tõrjutud magamistoa ukse taha ning uneterapeudid soovitavad voodit kasutada üksnes magamiseks ja seksiks. Nii tulebki selle mööblieseme kirev ajalugu ja roll inimeste elus kõne alla hämmastavalt harva. Ometi on voodil, kus veedame umbes kolmandiku oma elust, jutustada vägevaid lugusid.

„Horisontaalses ajaloos“ tõmmatakse kõrvale eesriided, mis varjavad voodit kui inimkonna üht kõige tähtsamat leiutist. Ühtviisi saavad sõna nii hiigelsuurtes kõrtsivoodites üheskoos tukkuvad rännumehed kui kullatud vooditest käske jagavad valitsejad. Raamat toob lugeja ette voodi veidravõitu ja mõnikord naljaka, kuid alati paeluva ajaloo: see on jutustus, kuidas okstest ja lehtedest ürgpesast sai põranda kohal hõljuv tehnoloogiaime.

Brian Fagan on antropoloogia emeriitprofessor California ülikoolis Santa Barbaras ja avaldanud mitu arheoloogiaraamatut.

Nadia Durrani on kirjutanud arheoloogia teemal juba kaks aastakümmet, avaldanud koos Brian Faganiga mitu õpikut ja toimetanud ajakirja Current World Archaeology.

Pidev pingutamine, võrdlemine, võitlemine, alustamine ja katkestamine – need truud "sõbrad", mis meil tüütu une kombel tihti kannul tatsuvad. Alati saab ju teha rohkem, olla rohkem, omada rohkem. Lendad aga jõuga peale ning rapsid teha kõike korraga. Suhtumine "võta suurelt ette" võib viia küll fantastiliste tulemusteni, kuid seda vaid korraks. Stress, läbipõlemine ja meeleheide on aga garanteetritud ka juhul, kui oodatud tulemust ei tule. Ruineeriv, kas pole!? Aju toimimisele, otsuste langetamisele, harjumuste ja käitumise kujundamisele spetsialiseerunud Robyn Conley Downs väidab, et elada saab ka teisiti. Ta on oma isiklike läbielamiste ning teadusuuringute põhjal kokku pannud positiivsel psühholoogial, inimarengul, teadvelolekul ja neuroteadusel põhineva paketi, mis võtab sihikule need igapäevased harjumused ning rutiinid, mis meid tegelikult ei teeni. Kuigi tegemist on jõuliste muutusteni viiva käsitlusega, mille najal end seni stressirohkest päevast ilma ühegi kriimuta läbi navigeerida, on protsess ise kõike muud kui äärmuslik. Erakordselt praktiline, tervemõistuslik ja läbinisti tõhus, on see loodud andma tulemusi päriselus mitte paberil, ilma et see tooks kaasa põhjendamatuid kannatusi ning loobumisi. Downsi mõtteviisi ja meetodi sünergiliselt toimiv kombinatsioon viib sind uute jätkusuutlike harjumuste, paremate valikute, püsivate tulemuste ning sind igal hetkel saatva hea enesetundeni.

Raamat kaasneb Kumu kunstimuuseumi 3. korruse püsinäitusega "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700–1945". Näitusejuht aitab mõista Eesti mitmerahvuselist ajalugu, kus põimuvad baltisaksa, vene ja eesti traditsioonid. Uuritakse, kuidas sünnivad ja arenevad mitmesugused identiteeti loovad sümbolid, mida on kasutatud nii Vene keisririigi ja baltisaksa kui ka Eesti Vabariigi ja nõukogude kunstis. Raamat juhib lugejat mööda püsinäituse teemasid, tutvustades rohkem kui 40 märgilist teost Eesti vanemast kunstiklassikast. Raamat on ilmunud ka inglise keeles.

Lizzie töötab ülikooli raamatukogus ning vastab kirjadele, mis saabuvad tema endise mentori kliimamuutuse-podcast’ile „Läbi tule ja vee”. Selline hingetohtri amet paistab Lizziele esialgu sobivat – ta on seda oma lahutatud ema ja eksnarkomaanist vennaga piisavalt palju praktiseerida saanud. Ent kuidas säilitada vaimset tasakaalu ja lootust olukorras, kus inimesed valmistuvad üha meeleheitlikumalt maailmalõpuks? USA nüüdiskirjanike koorekihti kuuluva Jenny Offilli teoses „Ilm” põimub hell osavõtlikkus sünge huumoriga.

„„Ilma” fragmentaarne struktuur kutsub esile talumatu emotsionaalse intensiivsuse: selle loo tuumas on midagi, mida ei saa jutustada otseselt, sirge kronoloogia järgi, sest seda tehes vaataksid otsekui päikesesse.” – New York Times