Nüüdisaegse ameerika kirjanduse klassiku dokumentaalne fantaasia Rooma vabariigi langusest ja Julius Caesari viimastest elupäevadest.

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

Tuntud inglise kirjaniku Graham Greene'i 1940. aastal ilmunud romaan vaatleb hea ja kurja, patu ja patukahetsuse teemasid «viskipreestri» saatuse najal 1930ndate aastate Mehhikos. Käimas oli kiriku tagakiusamine, suur osa preestreid oli tapetud või sunnitud maalt lahkuma. Põgenev peategelane kohtab oma hirmust ja viskist mõjutatud teekonnal mitmesuguseid inimesi: banaanikasvatajat, hambaarsti ja kuus aastat varem kohatud külanaist. Ühtlasi paneb see teekond teda mõtlema vagaduse ja armastuse olemusest ning sellest, milles seisneb tema kui preestri kohus. Paljud kriitikud ja Greene ise on pidanud seda üheks kirjanikuparemaks teoseks.

Iiri päritoluga inglise kirjaniku Thomas Mayne Reidi (1818-1883), suure hulga romantiliste seiklusromaanide autori üks silmapaistvamaid teoseid belletriseerib tegelikke ajaloosündmusi Florida poolsaarel 19. sajandi 30-ndail aastail, kirjeldades neid minajutustaja, noore George Randolphi suu läbi. Suure sümpaatiaga kujutab autor väikese seminoli hõimuliidu meeleheitlikku vastupanu kolonisaatorite pealetungile ning nende õiglase võitluse juhti, üllast kangelast Oceolat.