"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased on kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik?

Suuremas osas kogumiku tekstidest maalib Müürsepp tublisti üle võlli keeratud portreid meid igapäevaselt ümbritsevatest inimestest – ruumi jagub hoolitsevale emale, suurkorporatsiooni juhile, ööklubilistele ja üksikutele vanainimestele. Kaasa ei lasta meil aga kellegi elusaatusega minna. Pigem on tegelased meie ees näidetena, keda turvaliselt kauguselt jälgida, neis omaenda elust tuttavaid mustreid ära tundes ja neid seejärel unustades. 

Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.

Selles raamatus on tutvustatud osakest eesti usundiliste muistendite maailmast.

Selliseid jutte nagu siin, on rahvasuu ammuilma jutustatud. Nad oleksid enamjaolt ju unustussegi jäänud, kui neid poleks üles kirjutatud. TA FR. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond on koht, kuis hoitakse kümneid tuhandeid rahvajuttude kirjapanekuid. Ka see raamat on nende põhjal kokku seatud. Tegelasteks pole siin muinasjutunõiad vaid inimesed, kellel arvati olevat erilisi tarkusi, ebatavalisi võimeid ja oskusi. Vanasti usuti päriselt olemas olevat ka ussikuningaid ja metshaldjaid, libahunte ja vanatonte, ning veel õige paljusid isemoodi olendeid, kelle välimust pole kuigi kerge täpselt ette kujutada. Lugejal on võimalus oma kujutlusvõimet proovida; juttude temaatika ja rahvapärane esitusviis pakuvad loodetavasti huvi mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanuile.

Sisukord:

• Kõik minule!
• Minia võitegu
• Kadakast võtan karjaõnne
• Sõrve mehe kirves
• Metsas kasekännu otsas
• Sandi sõnaga teomees
• Nõiamuna
• Silmamoondaja
• Kes ussisõnu mõistab
• Majaussid
• Kord käinud mees ussimaarjapäeval metsas
• Rahaauk
• Ussikuninga hari
• Ussid tulle
• Tondiraamat
• Varavedajad-pisuhännad
• Kuidas pisuhänd koorma kaotas
• Nägin ise teda lendamas
• Kuhu sa selle vilja viid?
• Miku Mart ja Päpu Jaak
• Ühel neljapäeva õhtul
• Niuh, näuh, nahk selga
• Soend
• Virmaliste juures
• Loksperil
• Kelleks keegi läheb
• Luupainaja
• Kas ilmu või kalmu?
• Halltõbi
• Täna seitsme aasta pärast
• Katka kardab sõnakaid inimesi
• Siis läinud katk kuuse otsa
• Inni haisu, tommi haisu
• Katk ei pääse üle vee
• Ennevanasti katkuaegadel
• Kes sa iked seal?
• Lähen üle jõe ja vaatan
• See juhtus metsas
• Metshaldjas hakkas vastu laulma
• Hobuseotsija näeb ilusat tüdrukut
• Lummutis
• Kõik maailma õnned
• Emand kaseladvas
• Vanahalva tee peal
• Kuidas vanatondist jagu saadi
• Räimeostja, tont ja hundid
• Kuts, säh seda jalga
• Vanasarvik ja karu
• Maadlus kuuvalgel
• Öösel tulid tondid
• Vahetatud laps
• Vanapagana isevärki ettevõtmised
• Vanakuri noomis kutsujat
• Nimepanemine
• Vii pulmamajasse terviseid
• Kuidas puder pajast kadus
• Pillimees põrguliste pulmas

 

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.

Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?