Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest.

Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest.

William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene".

Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. 

Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga. 

Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele allikatele tuginev romaan lõhub igasuguseid muinasjutulisi stereotüüpe. Hommik, algavad keisrinna agoonia viimased kaksteist tundi. Halastamatult lähenev surm ja Jumala kohtupidamine, siin maailmas otsa saav aeg reastavad Katerina mõtteis mälupilte, mis muutuvad elu aruandeks. Võimu tippu tõusnud valitseja, küpsuse künnise ületanud naine, üha sünnitav ja leinav ema, suure inimese abikaasa. Kaks reisi – läände ja itta – sunnivad teda mõtlema, milline on tema mehe loodav impeerium ja kelleks on muutunud ta ise. Saatus on mõõtnud talle välja peaaegu kõik rollid, mis vaid naisele osaks saada võivad. Kuid viimasel reisil omaenda hinge tagumistesse soppidesse otsib ta vastuseid: kas võim vabastab või vangistab? Kummale poole kaldub tema viimse kohtupäeva kaal?

Kunstiajaloo doktori, menuka leedu kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna” tugineb epohhi põhjalikule uurimisele, autentsetele allikatele ning ajalooliste isikute säilinud kirjadele. Sarja esimene osa valiti 2019. aastal Leedu ühe suurema uudisteportaali 15min.lt konkursil lugejate ja kirjandusekspertide poolt aasta parimaks raamatuks. Eesti keeles ilmus „Peetri keisrinna I” 2021. aastal ja pälvis samuti suurt tähelepanu.

Süüria, 1098. Pärast otsustavat lahingut, kus ristisõdijatel õnnestus uskmatute käest vabastatud Antiookia all purustada moslemite abivägi, on peategelane, üks selle lahingu kangelastest, kuulutatud lindpriiks ja tema armastatu on normannide käes pantvangis. Ta alustab teekonda, et jõuda oma armsamani, ühendada lõhenenud lihtrahvaarmee ja viia see Jeruusalemma alla. See on teekond läbi pimeduse. “Müürideta aed” on kolmas osa esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast. Tiit Aleksejev (snd 1968) pälvis sarja esimese raamatu “Palveränd” eest Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.

Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.