Martin Alguse esikluulekogu „Paranemine” on elujaatav ja küsimusi täis teekond kaotusvalust leppimiseni, mille sügavalt isiklike teemade ümber pöörlevad eri ajastutega seotud tundmused ja kujundid. Esimeses osas „Iseenesest” siseneb autor mälupiltidesse läbi kehaga seotud märksõnade, jälgides samal ajal, kuidas maailm muudab aja jooksul ümberringi kuju nagu arutult rulluv kuldnokaparv. Kõik toimub justkui iseenesest ja nii või teisiti ka iseeneses. Teine osa „Paranemine” räägib ema ootamatust surmast ja sellele järgnenud ajast. Autor jälgib endas toimuvat pikema perioodi vältel, mil kaotusvalu võtab erinevaid vorme. Kuidas leppida paratamatuga, kui inimteadvus ise asub väljaspool paratamatut, selle kohal ja ümber? Lein langeb kokku ühe ajastu lõpuga ja hüvastijätt saab avarama tähenduse. Puhastav vaatlus lõpeb millegi uue tärkamisega. Martin Algus on hinnatud stsenarist, dramaturg, tõlkija, kirjanik ja näitekirjanik. Tema proosadebüüt “Midagi tõelist” pälvis 2018. aastal Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ning Eduard Vilde nimelise kirjandusauhinna. 2020. aastal ilmus Alguse jutukogu “Tagamaa”.

Nii nagu mõni aasta tagasi ilmunud "Kaka ja kevad", sisaldab ka "Karneval ja kartulisalat" Andrus Kivirähki Tähekeses ilmunud jutukesi. Tark padi ja õiglane tolmuimeja, hiir, kes soovis saada kuldkalaks, ning verivorst, kes unistas sõprusest piparkookidega, maias arvuti ja jubedad barbid, lendavad trussikud ja hambavalu käes vaevlev lohe – need on vaid mõned raamatu tegelased. Ja nagu ikka, lisavad Kivirähki juttudele väärtust Heiki Ernitsa lahedad pildid.

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.

Frances on 21 aastat vana, tüüne ja tähelepaneliku loomuga. Üliõpilase ja algaja kirjanikuna pühendub ta intellektuaalsetele otsingutele ning oma ilusale ja lõputult enesekesksele sõbrannale Bobbile. Tüdrukud esinevad Dublinis luuleõhtul, kus Melissa-nimeline ajakirjanik nende ande avastab. Kui nad Melissaga lähemalt suhtlema hakkavad, tuleb Francesel vastumeelselt tunnistada, et Melissa peen kodu ja kena abikaasa avaldavad talle tegelikult muljet. Frances usub, et eraomand on saatanast, ja Nick, Melissa näitlejast abikaasa, paistab kui patriarhaadi kehastus. Ent kuitahes lõbus flirt Nickiga ka esialgu ei tunduks, areneb sellest kummaline lähedus, mida ei Frances ega Nick oodatagi ei oska. Täpne ja terav „Vestlused sõpradega” kujutab elavalt nooruse võlu ja karisid.