Anna Haava (1864-1957) peatöö on ta luule, tema jutukirjandus on väike, ainult "Väikesed pildid Eestist". Kahetsetud on, et tal jäänud kirjutamata mälestused. Siiski on ammusest ajast avaldamist oodanud autobiograafiline teos "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". See on ilus raamat peenetundelise hingeeluga lugejale, mille kaudu tekib elav pilt meie esiemade- ja esiisade-aegsest külast kui kultuurimiljööst.

Noorpõlves oli ta kuulus oma punaste juuste ja roheliste silmade poolest. Need on sassi ajanud nii mõnegi mehe pea. Ta armastab lihtsat elu ja lihtsaid asju. "Uhkeldamine ei sobi sellele, kes on eluaeg puuvirnaga vastamisi elanud." leiab ta. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Ta on näitlejanna, keda eesti rahvas tingimusteta armastab. Ta on Ita Ever.

Päevakajalisi mõttekilde, arutlusi, mõtisklusi, 1984-1989

Raamatuteadlase ja bibliograafi Helene Johani meenutusi Eesti Vabariigi aegsest kultuurielust, 1940. aasta juuniga seonduvatest sündmustest ja hoiakutest ning nõukogudeaegsetest ümberkorraldustest eeskätt kultuurivallas. Kunstnik Andrus Johani abikaasa ja kunstnik Hando Mugasto õe ehedad meenutused on projitseeritud läbi humanismi ja rahvustunde prisma, kirjalikult on need jäädvustanud raadioajakirjanik Ene Hion.