Neli tundi hiljem sõitis ta juba kodu poole. Tarantass veeres kiiresti mööda pehmet külavaheteed. Põuased ilmad kestsid juba paar nädalat. Tihe piimvalge udu hõljus õhus ning kattis kaugeid metsi, kust kandus kõrbelõhna. Mööda kahvatusinist taevast ujus hulgana tumedaid ähmaste piirjoontega pilvetompe; kuiva järelejätmatu joana puhus üsna tugev tuul, kuid lämmatavat kuumust see ei vähendanud. Pea padjale toetanud ja käed risti rinnale asetanud, vaatas Lavretski lehvikuna mööduvaid põlluribasid, aeglaselt möödalibisevaid remmelgaid, rumalaid vareseid ja hakke, kes kõõrdi ja nüri kahtlusega mööduvat sõidukit vahtisid; nägi pikki põllupeenraid, mis olid täis kasvanud pujusid, koirohtu ja pihelgavõsa; ta aina vahtis, ning stepi värske lokkav kehvus ja mahajäetus, see rohelus, need pikad künkad, madala tammevõsaga kaetud jäärakud, hallid külad, kidurad kased -- kogu see Vene maastiku pilt, mida ta ammu polnud näinud, kutsus ta hinges esile magusad ning ühtlasi peaaegu kurvad mõtted, rõhus ta rinda mingi meeldiva raskusega.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

«Tule mu kõrvale, tule!» Ja sirutades välja oma käed, mis ihast otsekui pikemaks said, püüdis ta noorukit haarata ja enda juurde tõmmata. See aga põgenes, heites talle ette häbitust. Vihast meeletuna ja kartes, et Oddoul teeb avalikuks häbi, millesse ta oli langenud, otsustas ta siis ise noormehe hukata, et see mitte teda hukatusse ei viiks. Ahastaval häälel, mis terves lossis vastu kajas, karjus ta appi, nagu oleks ta tõepoolest suures hädaohus. Kokkujooksnud toaneitsid nägid noort munka põgenemas ja kuningannat, kes püüdis ennast voodilinadega katta. Kõik üheskoos hakkasid kisendama mõrtsukatööst. Ja kui kära peale kohale rutanud kuningas Brian tuppa astus, nägi ta Glamorgane´i, juuksed sassis ja silmad pisaraist läikimas, kes näitas talle oma rinda, mille ta metsikuis armupiinades oli küüntega katki kraapinud. «Mu isand ja abikaasa,» ütles ta , «te näete vägivalla jälgi, mille ohvriks ma langesin. Alatust ihast aetuna lähenes mulle Oddoul ja tahtis mind väevõimuga võtta.» Neid kaebusi kuuldes ja seda verd nähes andis kuningas metsikus vihas oma valvuritele käsu noor munk kinni võtta ja lossi ees kuninganna silme all elusalt ära põletada. Sellest sündmusest teada saades läks Yverni abt kuninga juurde ja ütles: «Kuningas Brian, sellest näitest ilmneb teile erinevus kristliku naise ja paganliku naise vahel. Rooma Lucretia oli kõige vooruslikum paganlike vürstitaride hulgas; ometi ei olnud tal jõudu, et end kaitsta ühe noore himutseja rünnakute vastu, ja masendatuna oma nõrkusest, langes ta meeleheitesse, kuna aga Glamorgane hullunud ja kõige kardetavamast deemonist vallatud kurjategija kallaletungijale võidukalt vastu pani.»

Vaimukas lugu seitsmest häme vennast, kes pärast vanemate surma külaga vastuollu satuvad ja kümneks aastaks metsa kolivad – küttima ja hiljem ka põldu harima. Lõpuks leiavad nad tee isatallu ja külaühiskonda tagasi. Romaanis leidub haaravat dialoogi, romantilisi looduskirjeldusi, humoristlikke inimtüüpe, muinasjutte ja rahvapärimusi ning realistlikku 19. sajandi külaelu kujutust.