Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

«Vaatega tuba» on kirjaniku kolmas romaan. Raamatu esimene osa toimub Firenzes ja teine Inglismaal. Noor Lucy Honeychurch läheb Itaaliasse oma nõo Charlotte Bartlessi juurde ja tutvub seal kahe noormehega, kellest ühega peab hiljem abielluma. Itaalia saab noore neiu jaoks vabameelsuse sümboliks, vana hea Inglismaa jääb konservatiivsuse pesaks. Nelakümne viieselt Forster sisuliselt lõpetas kirjutamise. Sõprade toel sai temast edukas BBC raaditöötaja. Edward Forster elas oma emaga kuni tolle elu lõpuni ning tal oli pikk ja õnnelik suhe Londoni politseikonstaabli Bob Buckinghamiga, kelle kodus ta 91-aastaselt ka eluga hüvasti jättis.

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).

See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jää­nud.

"Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kur­just mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõgu­vad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füü­silised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandama­tult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma näge­musliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.