Tooted

Mari Möldre muhedas toonis kirjutatud mälestustes meenutab näitleja oma paljusid lavarolle (sh. Tootsi rolli) ning elukäiku varasest lapsepõlvest peale.

Reproduktsioonide album annab ülevaate eesti maalikunstist, teatridekoratsioonidest, graafikast, skulptuurist, rahvakunstist ja tarbekunstist. Rööptekst vene keeles.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.

Kreeka kirjanduse vanima säilinud suurteose, eepilise poeemi "Ilias" tegevus toimub Trooja sõja kümnendal aastal. Sõja põhjustajaks oli Trooja kuninga Priamose poeg Paris, kes röövis Sparta kuningalt Menelaoselt tema kauni naise Helena. "Iliase" peategelaseks on suure sõdalase ja kangelasena tuntud ahhaialane Achilleus.

Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik "Kajaka" päevaraamatust 1940/41. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.

On jälle mu päevadest kadunud rahu. Üks soovide soov aina hoiab mind kihkvel - et minustki midagi järele jääks. Ei varjuna kivil, ei kivisse tahut - ma tahaksin olla (tean, see pole lihtne) veel lauluna pärast-mind-tuleja käes.

Evald Okase illustratsioonidega.

Endel Nirgi järelsõnast: ""Kellel siis himu on "Kalevipoega" lugeda, see ärgu tehku seda mitte üksnes ajaviiteks, vaid lugegu järelemõtlemisega. "Kalevipoeg" olgu eestlastele üks vanaaja mälestus, tema sütitagu meie südames paremat vaimu, et oma sugu ja isamaad kallimaks hakkaksime pidama kui siiasaadik oleme pidanud." Nende teose põhieesmärki toonitavate sõnadega pöördus Kreutzwald rahva poole 1861. aastal, "Kalevipoja" rahvaväljaande peatsest ilmumisest teadustades. Siit ilmneb selgesti, et eepose koostaja seadis selle peamiseks ülesandeks eestlaste rahvustunde äratamise. Olukorras, kus piir rõhuja ja rõhutava vahel tsaristliku Venemaa "rahvastle vangla" Balti osakonnas veel põhiliselt ühte langes siinse saksa ülakihi ja eesti "alamrahva" rahvusliku erinevuse piiriga, tähendas see sisuliselt sotsiaalse teadlikkuse õhutamist."

- Seitsmendas läänes,
- Nelikümmend küünalt,
- Jumalat ei ole kodus.

Öökull saab tõrelda metshaldja käest. Linnu eest rohtu poeb varjule sääsk. Uu! Karumemm und näeb ja kurgus tal nutt: odaga torgib ta jõnglasi kütt. Uu!

Partner on John Grishami meisterlik juriidiline põnevik, mis järgib Patrick S. Lanigani, endise prestiižse advokaadibüroo partneri, kelle salapärane kadumine ja järgnev miljonite dollarite vargus paneb aluse keerukale ja põnevusrohkele sündmuste ahelale. Raamat algab dramaatiliselt, kui Lanigan lavastab oma surma ja kaob neljaks aastaks. Kui firma arvelt kaob kuus kuud pärast tema kadumist 90 miljonit dollarit, saab selgeks, et Lanigan on endiselt elus. Grisham kasutab oma sügavaid teadmisi õigussüsteemist, et luua tihedalt põimunud lugu, mis uurib õigluse, reetmise ja kättemaksu teemasid. Lanigani jälitamiseks mobiliseeritakse erauurijad ja föderaalagendid, kuid Lanigan on oma tagaajajatest sammu võrra ees, tänu oma leidlikkusele ja ettevalmistusele. Jahipidamine viib lugejad läbi Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Ameerika, kus iga peatükk paljastab uusi keerdkäike ja saladusi. Grishami kirjutamisoskus ja terav detailitaju hoiavad pinget üleval kuni viimaste lehekülgedeni, kus lugejad saavad lõpuks teada, kas Lanigani põgenemine õnnestub või mitte. Partner on rohkem kui lihtsalt põnevusromaan; see on ka sügavamalt mõtisklus selle üle, mida tähendab olla edukas ja millised on selle eduga kaasnevad ohverdused ja kompromissid. Grishami oskus luua usutavaid tegelasi ja realistlikke stsenaariume teeb temast ühe tänapäeva juhtiva õiguspõnevike kirjaniku. Raamat on suurepärane valik nii Grishami fännidele kui ka uutele lugejatele, kes otsivad haaravat ja intellektuaalselt rahuldust pakkuvat lugemiselamust.

Igav ja unine on suvine Tartu. Linna kuivad ja tolmused tänavad on tühjad. Emajõgi on nii hall, et paljas vee nägemine võtab suplemishimu. Ei ole kohta, kuhu minna jalutama või värskesse õhku meelt lahutama. Toomepealne ei erine palju harilikest tänavaist ja Tähtvere park on jäänud nii haletsemisväärseks, et isegi varasel kevadel ei ole seal silmale midagi. Laostumine ja muud midagi! Üliõpilased ja muu koolinoorsugu, kes talvel täitis tänavaid, on kadunud. Jõukam kiht ja haritlaste enamik suvitab Narva-Jõesuus. Tartusse on jäänud vaid need, kel puudub aineline võimalus suvitamiseks või kes on siin seotud kutsetööga. Paljud on muutunud kahepaikseks – elavad päeval Tartus ja öösel ning pühapäeviti Elvas. Neil inimestel on ikka nii kiire, et nendega ei saa mõistlikku sõnagi kõnelda. Kui nad ei ole töökohal, siis jooksevad nad ringi mööda ärisid ja mõtlevad vaid ülesannetele, mis neile hommikul usaldatud. Ja niipea kui tööaeg läbi, ruttavad nad, koormatud pakkidega, rongile. Ainsateks kohtadeks, kus saad mõne sõna kõnelda tuttavatega, on kohvikud ja „Vanemuise“ orkestri õhtukontserdid. Niisugusena nägin Tartut mina, kes juba mitu suve järjestikku pidin istuma oma patrooni Mäehansu kontoris ja ajama tema asju. Elu oli igav ja ebamugav.

Masinarihm läheb pealt maha. Sulane jätab hangu virna äärde, hiilib aganaid riidele rehitseva Maimu juurde ja haarab tal keha ümbert kinni. Suurt osavust Eedi hullamise juures üles ei näita, peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, kõditada ja katsuda, nii palju kui annab. Tüdruk heidab talle kamalutäie aganaid näkku. Sulane pühib oma higist kriimulist nägu, sülitab sõklaid suust välja ja tormab uue hooga Maimule kallale, nii et tüdruku roheline sitskleit kaenla alt lõhki käriseb. Külatüdrukud Eedit eriti ei salli, tal on jõhkrad käed, hullates ei tunne ta nalja ja teeb haiget. Tüdruk rabeleb ja kiljub lõikava häälega, unine nägu vihane. Hämaras küünis tõuseb nii paks tolm, et õlesasis rüselejaid pole nähagi. Aganad kipitavad riiete all, noored kehad on tuld täis, käed-jalad segamini, mõlemad hingeldavad. "Võta musu ära, mes sa muidu jahit," õpetab õlevirnalt Sirgaste suvetüdruk, ontlik vanapiiga. Ise ta mehi ei kannata, kraabib igaühel, kes teda silitada tahab, silmnäo halastamatult lõhki, aga teistele nõu anda oskab suurepäraselt. Võib-olla osalt ka sellepärast kutsutakse teda Kassi-Maaliks. Ta libistab enese virnalt maha, et seni kaevul joomas käia, kuni masin seisab. Maimu on end vabaks sõdinud ja omakorda poisi põhku surunud; nüüd võidutseb ta, põlv sulase rinnal. Eedi ähib, näost punane. Tal on häbi, et tüdruk oli tugevam, kui ta arvas. "Ära sa, Maimu, nii ilusale poisile liiga tii. Mehe ommava õrn rahvas," sõnab Maali eemaldudes.