Tooted

Mari Möldre muhedas toonis kirjutatud mälestustes meenutab näitleja oma paljusid lavarolle (sh. Tootsi rolli) ning elukäiku varasest lapsepõlvest peale.

Reproduktsioonide album annab ülevaate eesti maalikunstist, teatridekoratsioonidest, graafikast, skulptuurist, rahvakunstist ja tarbekunstist. Rööptekst vene keeles.

Romaan annab laiahaardelise pildi Ivan IV-ndast, kellele bojaarid andsid hüüdnimeks Groznõi.

I osa: Tsaar Ivan IV palavaimaks unistuseks on jõuda välja mere äärde, omada sadamaid Läänemere kallastel, selleks et kaubelda otseselt Euroopa maadega. Ning Moskva riigis hakatakse tegema ettevalmistusi suureks sõjaks. Sõjaettevalmistuste kõrval leiab tsaar Ivan aega ka oma perekonna jaoks: autor näitab teda hellitamas oma väikesi poegi Ivani ja Fjodorit, nõu pidamas armastatud tsaarinna Anastasiaga. Oma võimu kindlustamiseks lähendab tsaar endale lihtsamast soost inimesi, tõrjudes kõrvale bojaare, kes seetõttu hauvad tsaari vastu kurje plaane ning ei poolda sõjakäiku Liivimaale.

Sõja algus on edukas: Vene sõjavägi saab enda kätte Narva, Vastseliina, Tartu ja rea teisi kindlusi. Kuid bojaaride salasepitsused muutuvad üha tugevamaks, nad otsivad liitu Poola-Leedu kuningaga, tsaar kahtlustab neid ka oma abikaasa Anastassia surmas. Kõigest hoolimata tehakse veel laialdasemaid ettevalmistusi Liivi sõja jätkamiseks.

Jutustuse kirjutamisel on kasutatud lisaks muudele allikatele kapten Jüri Kallaste käsikirjalisi ülestähendusi ja väljavõtteid aurik "Kajaka" päevaraamatust 1940/41. Jutustuse käsikirja on läbi lugenud jurist mereõiguse alal Martin Grossholm.

On jälle mu päevadest kadunud rahu. Üks soovide soov aina hoiab mind kihkvel - et minustki midagi järele jääks. Ei varjuna kivil, ei kivisse tahut - ma tahaksin olla (tean, see pole lihtne) veel lauluna pärast-mind-tuleja käes.

Evald Okase illustratsioonidega.

Endel Nirgi järelsõnast: ""Kellel siis himu on "Kalevipoega" lugeda, see ärgu tehku seda mitte üksnes ajaviiteks, vaid lugegu järelemõtlemisega. "Kalevipoeg" olgu eestlastele üks vanaaja mälestus, tema sütitagu meie südames paremat vaimu, et oma sugu ja isamaad kallimaks hakkaksime pidama kui siiasaadik oleme pidanud." Nende teose põhieesmärki toonitavate sõnadega pöördus Kreutzwald rahva poole 1861. aastal, "Kalevipoja" rahvaväljaande peatsest ilmumisest teadustades. Siit ilmneb selgesti, et eepose koostaja seadis selle peamiseks ülesandeks eestlaste rahvustunde äratamise. Olukorras, kus piir rõhuja ja rõhutava vahel tsaristliku Venemaa "rahvastle vangla" Balti osakonnas veel põhiliselt ühte langes siinse saksa ülakihi ja eesti "alamrahva" rahvusliku erinevuse piiriga, tähendas see sisuliselt sotsiaalse teadlikkuse õhutamist."

- Seitsmendas läänes,
- Nelikümmend küünalt,
- Jumalat ei ole kodus.

Öökull saab tõrelda metshaldja käest. Linnu eest rohtu poeb varjule sääsk. Uu! Karumemm und näeb ja kurgus tal nutt: odaga torgib ta jõnglasi kütt. Uu!

Tuntud jaapani kirjaniku (1899-1972), Nobeli preemia laureaadi (1968) psühholoogiline romaan (1953), mille peategelane on ametnikust perekonnaisa, kes vaeb elu loojangupäevil mõttes minevikku ja selle seoseid olevikuga.

Igav ja unine on suvine Tartu. Linna kuivad ja tolmused tänavad on tühjad. Emajõgi on nii hall, et paljas vee nägemine võtab suplemishimu. Ei ole kohta, kuhu minna jalutama või värskesse õhku meelt lahutama. Toomepealne ei erine palju harilikest tänavaist ja Tähtvere park on jäänud nii haletsemisväärseks, et isegi varasel kevadel ei ole seal silmale midagi. Laostumine ja muud midagi! Üliõpilased ja muu koolinoorsugu, kes talvel täitis tänavaid, on kadunud. Jõukam kiht ja haritlaste enamik suvitab Narva-Jõesuus. Tartusse on jäänud vaid need, kel puudub aineline võimalus suvitamiseks või kes on siin seotud kutsetööga. Paljud on muutunud kahepaikseks – elavad päeval Tartus ja öösel ning pühapäeviti Elvas. Neil inimestel on ikka nii kiire, et nendega ei saa mõistlikku sõnagi kõnelda. Kui nad ei ole töökohal, siis jooksevad nad ringi mööda ärisid ja mõtlevad vaid ülesannetele, mis neile hommikul usaldatud. Ja niipea kui tööaeg läbi, ruttavad nad, koormatud pakkidega, rongile. Ainsateks kohtadeks, kus saad mõne sõna kõnelda tuttavatega, on kohvikud ja „Vanemuise“ orkestri õhtukontserdid. Niisugusena nägin Tartut mina, kes juba mitu suve järjestikku pidin istuma oma patrooni Mäehansu kontoris ja ajama tema asju. Elu oli igav ja ebamugav.

Käesolev raamat sisaldab kokkuvõtet autori 25-aastasest tööst Tallinna kindlustuste ehitusajaloo tundmaõppimisel ehitiste endi vahetu uurimise põhjal, lisaks sellele uudset kontseptsiooni Tallinna tekke ja varase arengu kohta, mis põhineb säilinud ehitiste, tänavavõrgu, vanade tekstide ja endisaegse topograafia ühisel analüüsil.

 

Masinarihm läheb pealt maha. Sulane jätab hangu virna äärde, hiilib aganaid riidele rehitseva Maimu juurde ja haarab tal keha ümbert kinni. Suurt osavust Eedi hullamise juures üles ei näita, peaasi on kilkav tüdruk kohmakalt õlgedesse muljuda, kõditada ja katsuda, nii palju kui annab. Tüdruk heidab talle kamalutäie aganaid näkku. Sulane pühib oma higist kriimulist nägu, sülitab sõklaid suust välja ja tormab uue hooga Maimule kallale, nii et tüdruku roheline sitskleit kaenla alt lõhki käriseb. Külatüdrukud Eedit eriti ei salli, tal on jõhkrad käed, hullates ei tunne ta nalja ja teeb haiget. Tüdruk rabeleb ja kiljub lõikava häälega, unine nägu vihane. Hämaras küünis tõuseb nii paks tolm, et õlesasis rüselejaid pole nähagi. Aganad kipitavad riiete all, noored kehad on tuld täis, käed-jalad segamini, mõlemad hingeldavad. "Võta musu ära, mes sa muidu jahit," õpetab õlevirnalt Sirgaste suvetüdruk, ontlik vanapiiga. Ise ta mehi ei kannata, kraabib igaühel, kes teda silitada tahab, silmnäo halastamatult lõhki, aga teistele nõu anda oskab suurepäraselt. Võib-olla osalt ka sellepärast kutsutakse teda Kassi-Maaliks. Ta libistab enese virnalt maha, et seni kaevul joomas käia, kuni masin seisab. Maimu on end vabaks sõdinud ja omakorda poisi põhku surunud; nüüd võidutseb ta, põlv sulase rinnal. Eedi ähib, näost punane. Tal on häbi, et tüdruk oli tugevam, kui ta arvas. "Ära sa, Maimu, nii ilusale poisile liiga tii. Mehe ommava õrn rahvas," sõnab Maali eemaldudes.

Boleslaw Prus (1845-1912) kuulub XIX saj. lõpu väljapaistvamate poola kirjanike hulka. XX dünastia viimase valitseja Ramses XIII liigutavas saatuses annab autor värvirikka pildi Egiptusest kolme tuhande aasta eest. See suur ajalooline romaan on ühtlasi terav süüdistus omaaegsete rahvarõhujate vastu feodaal-kapitalistlikus Poolas.