Tooted

André Maurois (1885–1967) on XX sajandil olnud üks loetavamaid sulemehi üldse ja seda igal mandril, isegi "pimedal ajal" Nõukogude Liidus. Kuid soliidsemad kirjandusõpikud ja krestomaatiad on populaarse autori siiski ukse taha järjekorda ootama jätnud.

Maurois' loomingu mahukama osa moodustavad suurmeeste elulood. Eesti lugejale on nendest tuttavad eeskätt kaks: "Kolm Dumas’d" ja "Flemingi elu". Tema novellilooming on väikesemahuline, aga sisutihe. Sageli pealtnäha mondäänne, jääb Maurois oma novellides surelike inimeste vooruste ja pahede filigraanseks analüüsijaks.

Sisu:

• "Meenutuseks lugejale"
• "Maja"
• "Käokell"
• "Peleriin"
• "Kaitseingel"
• "Kirjad"
• "Ainult klaverile"
• "Vangi tagasitulek"
• "Thanatos Palace Hotell"
• "Postkaart"
• "Tere õhtust, mu kallis"
• "Kolmapäevased kannikesed"
• "Sa oled suur kunstnik"
• "Ariadne, mu õekene hea"
• "Kulla needus"
• "Ühe karjääri lugu"
• "Testament"
• "Meistri sünd"
• "Lahkumine"
• "Inimeste elu"
• "Vestluskunstist"

Prantsusmaal elanud eesti kirjaniku novellikogu. Jaks oli eesti lühiproosa markantsemaid viljelejaid.

Temale omase terava pilguga ja taltsutamatu huviga inimhinge salajasemate soppide pahupidipööramise vastu esitab kirjanik meile ka selles novellikogus inimesi nii, nagu nad ise endid näha ei tahaks, jõudes sel viisil tõele ja reaalsusele ligemale kui mõnigi ainult elu pealispinda vaatlev realist.

Ilmar Jaks võtab uurimise alla ka nähtused, mis tavalise silmaga vaadates vaevalt teadvuse pealispinnale on kerkinud ja toob need terveni ning viimaste konsekventsideni päevavalgele. Autor ei pea suuremat lugu juba sõnakõlksudeks kulunud ideaalidest, põhilise ketserina ründab ta teravalt niinimetatud üldisi tõdesid.

Raamat sisaldab prantsuse romantismi silmapaistva esindaja Prosper Merimee kaks jutustust -- "Colomba" ja "Carmeni".

"Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda." See lause "Colombast" peaks eestlasest lugejale nii mõndagi ütlema. Eks meiegi pahanda, kui meid kusagil maailma metropolis mõne teise suurrahva hulka arvatakse. Olgu meie raamatuke meenutuseks, et mitte ainult meie ei püüdle suveräänsuse poole. Nüüd, lugenud läbi Prosper Merimee "Colomba", saab ehk meilegi mõistetavaks, miks Korsikal endistviisi kõlavad paugud ning aeg-ajalt lõhkeb nii mõnigi pomm. - Lauri Leesi

 

 

SisukordDaam koerakesega / tõlkinud Väino LinaskMaja Ärklitoaga / tõlkinud Enn MurdmaaArmastusest / tõlkinud Väino LinaskVeerake / tõlkinud Väino LinaskKarusmarjad / tõlkinud Väino LinaskAnna kaelas / tõlkinud Väino LinaskSüdameke / tõlkinud Väino LinaskJuhtum praktikast / tõlkinud Väino LinaskHüpik / tõlkinud Väino LinaskJonõtš / tõlkinud Väino LinaskPreili N.N. jutustus / tõlkinud Väino LinaskZiinake / tõlkinud Väino LinaskKaunitarid / tõlkinud Väino LinaskPruut / tõlkinud Väino Linask

Oscar Wilde kirjutas raamatu „De Profundis” veidi aega enne Readingi vanglast vabanemist. Selle pika armastuskirja adressaat oli küll lord Alfred Douglas, aga Wilde ei unustanud ka tulevasi põlvi. Ta oli kindel, et lord Alfred hävitab kirja, ning seepärast palus ta Robert Rossil kiri kõigepealt kopeerida ning alles seejärel originaal Bosie’le saata.

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud”; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane.

Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna” sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Romain Gary (1914–1980) oli juudi rahvusest prantsuse diplomaat ja kirjanik. Ta on ainus, kes on võitnud maineka Goncourti preemia kahe eri nime all, Romain Garyna romaani „Taevajuured“ (1956) ja Émile Ajarina romaani „Elu alles ees“ (1975) eest. See, et Ajari nime taha peitub Gary, tuli välja alles pärast autori surma.

Kogumikus on 4 rumeenia juurtega prantsuse tunnustatud näitekirjaniku Eugène Ionesco näidendit.

Sisukord:

• Meenutuseks lugejale (Lauri Leesi)
• Kiilaspäine lauljatar
• Tulevik on munades
• Meheleminekueas tütar
• Ninasarvik

Daudet´ veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provence´i, trubaduuride maale, mille eredust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel.

Prantsuse klassiku 3 lühiromaani -- "Kolonel Chabert", "Gobseck" ja "Hüljatud naine".

Marcel Pagnol sündis 1895. a. Provence´is Aubagne´i linnakeses Rhòne´i jõe delta piirkonnas, kuid ta lapsepõlv möödus Marseille´s, kus tema isa oli kooliõpetaja. Oma lapsepõlve kajastabki autor raamatus «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Lõunaprantslased ei valeta iial, nad luiskavad, ja nii, nagu ükski teine rahvas luisata ei oska, eriti veel juhul, kui tema juured mingil moel Marseille´sse ulatuvad. M. Pagnol alustas oma loomingulist tegevust näidenditega, seejärel vaimustus ta helifilmi tulekust, lavastades hulga menufilme. 1946.a. valitakse ta Prantsuse Akadeemia liikmeks. Näis, et kuulsuse tipp on käes, kuid triumf oli alles ees. Selleks saab proosateos «Minu isa kuulsusrikkad päevad». Just selle teosega algas Pagnoli kolmas loominguline periood. Lisaks mälestustele isast on ta kirjutanud raamatu oma emast «Minu ema loss» ja enda noorukieast «Salatsemiste aeg». Kõik kolm raamatut on prantslastele sama mis meile väikese Illimari ja Tootsi-Kiire lood. Lauri Leesi

Raamat sisaldab inglise kirjanduse suurkuju 9 muinasjuttu.

Andre Gide on Nobeli kirjanduspreemia laureaat (1947. a). Gide'i on tõlgitud ka varem ("Vatikani keldrid" eesti keeles 1930. a.), tema looming on pälvinud Johannes Semperi ja Jaan Kaplinski tähelepanu. Pärit jõukast protestantlikust perest, polnud tal lapsepõlves muud muret kui see, et ta oli teistest poisslastest erinev. Nimetatud erinevus läbib kogu tema loomingut ning saab leitmotiiviks ka tema isiklikus biograafias.

Kuidas ka tema "Pastoraalsümfooniat" ja "Immoralisti" ei tõlgendataks, on esimene puhtal kujul armastusromaan, teine aga homoseksuaalse noormehe siiras pihtimus Jean-Jacques Rousseau moodi - midagi varjamata, midagi salgamata, kuigi jah, väga rafineeritult, nagu Gide'i-taolisele erudiidile kohane. - Lauri Leesi

Prantsuse XIX sajandi kirjanduse põhihoovuseks oli realistlik proosa. Selle esimeseks laineks oli Stendhali ja Balzaci looming, mis kuulub sajandi esimesse poolde.

Guy De Maupassant (1850–1893) omakorda oleks eluaastate poolest võinud olla Flaubert’i poeg ja mõnede arvates tõepoolest oligi. Guy de Maupassant’i looming langeb umbes samasse aega kui Zola oma, kuid naturalist Zola on mees, kes seisab omaette. Teda vaevalt saab Flaubert’i kirjanduslikuks järglaseks pidada ja selleks ei tahtnud teda ka mingil tingimusel pidada "Madame Bovary" autor ise.

Teine lugu on Maupassant’iga, kes sai kirjanduslikku juhatustki otse Flaubert’ilt endalt. Ehkki Maupassant’il oli tihedat ja sõbralikku läbikäimist ka Zolaga, tuleb just temas näha prantsuse klassikalise realismi traditsioonide kõige vormikindlamat jätkajat kolmandas põlves.

Maupassant oli Flaubert’iga ühe kandi mees. Temagi pärineb Normandiast. Flaubert oli laialt tuntud, austatud ja jõuka kirurgi poeg, Maupassant küll seisuse poolest aadlik, aga vaesevõitu, seega ühiskondliku positsiooni poolest seisid perekonnad enam-vähem ühel pulgal, nende vahel oli kodust suhtlemistki.

Maupassant on lühivormi alal ületamatu meister. Tema kõrvale saab panna vast ainult Anton Tšehhovi.

Raamat sisaldab nimeka prantsuse kirjaniku 19 novelli:

• "Preili Fifi"
• "Surmamõistetu"
• "Miss Harriet"
• "Preili Perle"
• "Simoni isa"
• "Isa Milon"
• "Kuuvalgus"
• "Ehe"
• "Minu onu Jules"
• "Ristsed"
• "Rasvarull"
• "Kaks sõpra"
• "Pierrot"
• "Ratsa"
• "Väike vaat"
• "Õnn"
• "Nööpnõelad"
• "Surnu"
• "Horla"

Baudelaire saavutas alul nime kunsti- ja kirjanduskriitikuna, kellena ta oli vaenus kõige keskpärasuse ja tavalisusega, rõhutades omapära ja kuulutades uut esteetika teooriat.

"Väikestes poeemides proosas" (1868) esineb pilte ja tähelepanekuid kirjanikule armsast Pariisist; soov-unelmaid, kontraste tõelisuse ja kujutelmade vahel; ta alalist painavat igavusehirmu; müstifikatsiooni-tujusid ja iroonilisi vallatlusi; viha-armastust naiste vastu, – kuid siin on ka ta silm pöördunud erilise soojusega vaeste, viletsate ja hüljatute poole.

Kui Napoleon Bonaparte'i peetakse kõigi aegade kuulsaimaks prantslaseks, siis Voltaire on kindlapeale kõigi aegade kõige targem prantslane. On isegi neid, kes peavad 18. sajandit Voltaire'i (1694-1778) sajandiks. Voltaire'i ilukirjanduslikust loomingust paeluvad tänapäeva lugejat eelkõige tema filosoofilised muinasjutud, mis mõeldud lugemiseks täiskasvanuile.

"Europeia" kogumik sisaldab Voltaire'i kaht kuulsamat muinasjuttu: "Zadig" ja "Candide". Enne lugema asumist oleks vist kasulik teada, et esimene sõna tähendab araabia keeles "saatust", sõna candide tähendab aga prantsuse keeles "süütukest, lihtsameelset". Tore oleks, kui ka meie, põhjamaa karge rahvas, oma surmtõsiste probleemide juures maailma asju niisama elurõõmsalt lahkaksime. See oleks peaaegu võimalik, kui vähemalt Voltaire'i need kaks muinasjuttu keskkooli kohustuslikuks lektüüriks kuulutataks.

- Lauri Leesi

Prantsuse klassiku romaani uustrükk, varem eesti lugejale tuntud "Söekaevurite" nime all. Prantsuse kirjanduse klassiku Émile Zola (1840-1902) romaan kujutab halastamatu tõepäraga 1860-ndate aastate Põhja-Prantsusmaa kaevandustööliste ebainimlikke elu- ja töötingimusi ning nende tärkavat võitlust oma õiguste eest. Originaali pealkiri Germinal.