Tooted

Salakaval ärimees kolib võõra nime all väikelinna ning püüab linnarahvast ninapidi vedades neilt raha välja pressida. Kui ta oma maamajast surnuna leitakse, on kasusaajate nimekiri pikk, sest põhjust teda tappa oli paljudel. Andekas detektiiv Gramp Wiggins, kelle perekonnas on ka kohalik ringkonnaprokurör annab endast parima, et süüdlane ennast liiga hästi ei tunneks.

Ütlesin juhile: »Üks takso sõitis just praegu mööda Kaheksandat tänavat ja keeras seal nurga peal paremale. Ma tahan sellele järele jõuda. Ma ei tea, kuhu see takso pärast läks, aga andke gaasi nii palju kui saate – ehk jõuame talle järele:» Taksojuht vajutas gaasi põhja. Kihutasime mööda tänavat, keerasime nurga peal paremale, sõitsime üle ristmiku ja taksojuht küsis: «Kas te tunnete selle takso ära, kui te seda näete?» Mina vastasin: «Jah, ma tean selle numbrit, see on 863.» «Ja mis siis edasi sai?» küsis Mason, kui Della Street rääkimise lõpetas. Della Street tegi põlglikkust väljendava grimassi. «Ma istusingi taksos number 863.»

"Lombaka kanaarilinnu juhtumi" toob Masonile klient, keda advokaat esialgu kuulama nõustub ainult seepärast, et neiul on kaasas puur kanaarilinnuga. Uudishimust asjasse sekkunud Mason leiab end taas kliendi luiskelugude, segase tõendusmaterjali, kavalate vastaste ning kuhjuvate kuritööde puntras.

«Ja õnne ei too see maja kellelegi, kes ta ostab!» nähvas vanamoor. «Kuula, kena neiuke, sest sa oled ju päris kena, õnne see ei too, ükskõik kes selle ostab. Sellel maal lasub needus - needus, mis pandi sellele peale juba ammu, paljude aastate eest. Hoia sellest eemale. Ära tee Mustlasväljaga tegemist. Surma toob see sulle, ja ohtusid. Mine koju mere taha ja ära tule Mustlasväljale tagasi. Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud.» «Me ei tee midagi halba.» «Jätke, Mrs. Lee!» sekkusin mina. «Ärge hirmutage seda noort daami.»

'Mürgitatud märjukeses'' astub lugeja ette üks Dorothy Sayersi lemmiktegelane Montague Egg. Erinevalt Sayersi kuulsaimast kangelasest lord Peter Wimseyst on mr Egg päritolult täitsa tavaline inimene ja peab üsna tagasihoidlikku ametit, ehkki väärikas ettevõttes. Monty Egg liigub kaubareisijana veine ja vägijooke müües mööda Inglismaad, puutudes nõnda kokku mitmekesiste inimeste ning nende veidrate ja sageli ka koletute plaanidega. Keeruliste juhtumite käigus tuleb ilmsiks, et Montague Egg ei ole üldsegi tavaline inimene ja tema nutikus pole põrmugi tagasihoidlik, vaid võimaldab tal lahendada nii mõnegi asjaosalistele ja ametlikele uurijatele peamurdmist valmistanud juhtumi...

"Nebukadnedsar" on kogumik Dorothy L. Sayersi lühilugusid. Läbiva kangelase asemel ühendab neid seekord läbiv idee: nimelt, et "see" käib sageli juhuslikult või eksikombel. "See" on loomulikult kuritöö. Sayers räägib lugusid, kus kurja mõttega mängimisest võib äkki saadagi saatuslik õnnetus või lausa leping profesionaalsete "ärakoristajatega". Lugusid, kus niisama naljatamine võtab traagilise pöörde, või vahel ka vastupidi - süütu vahejuhtum või veidrus võtab lihtsameelse kõrvalseisja silmis pahaendelise kuju. Lugejale lohutuseks pöördub see elu jaburus teinekord ka sümpaatsete tegelaste kasuks või leiab südamlikku rakendust heade inimeste käes. Kõik inimesed ei ole kurjad. Aga kõik peavad olema ettevaatlikud.

«Passiivse osaniku juhtumis» tuleb advokaat Perry Masonil taas üle kavaldada salatsevaid tunnistajaid, auahneid prokuröre ning ennekõike kurikavalaid petiseid ja mõrtsukaid. Nagu tavaliselt on talle abiks tema ustav sekretär Della Street, kuid ka politseiuurija Tragg, kelle lähem tutvus Masoniga sellest juhtumist alguse saab.

Maas, laibast eemal oli indiaani sõjanui - raske ümmargune kivi hikkoripuu oksast varrega. Carew'd oli sellega kaks korda löödud. Teise löögiga purustati koljuluu. Samas kõrval oli veel üks ese - kõvera teraga jahinuga. Seda oli kasutatud eraldamaks Carew' pealaelt ringikujulist, umbes kolmetollise läbimõõduga, juustega nahatükki. Teiste sõnadega, teda oli skalpeeritud. Skalp on leitud.

Leitnant Ted Saxon on üllatunud, kui peakorteriga võttis Esimene raadio teel ühendust. "Me oleme kuuekümnendal marsruudil, viis miili Rigby'st eemal. Ülem ja leitnant Burns on haavatud. Ma torman praegu Rigby Memorial haiglasse. Kahtlusaluse auto tundemärgid: uus kaheukseline hall Chevi sedaan sinise katusega, autol on New Yorgi registreerimismärk IUL-053. Isikukirjeldust ei ole, sest ülem ja Burns said pimedas enne pihta, kui nad küllalt lähedale jõudsid, ning auto kihutas kohe minema. Viimast korda märgati seda masinat pool minti tagasi Kuuekümnendal lõuna suunas Rigby'sse. Ma tulistasin autole järele ja usun, et sain mitmel korral pihta, ma ei saanud järgi tormata, sest haavatud oleksid maha jäänud." Alles nüüd sai ta aru, et pihta oli saanud tema isa ja üks tema parimatest sõpradest.

Ta keeras ühe kirjutuslaua küljel olevatest sahtlitest lukust lahti ning võttis välja kaks eraldi paberilehte. Need olid süütut kahvatusinist värvi, sõnad olid trükitud väikeste pepside tähtedega. "Loe seda," ütles George. Iris põrnitses paberilehte. Seal seisis, täiesti selgelt ja keerutamata: "TE ARVATE, ET TEIE NAINE SOORITAS ENESETAPU. TA EI TEINUD SEDA. TA TAPETI." Teises kirjas oli: "TEIE NAINE ROSEMARY EI TAPNUD ENNAST. TA MÕRVATI."

"Teises ülestunnistuses" jõuab külm sõda Nero Wolfe'i majja ning muutub seal õige kuumaks. Jõukas ja nimekas tööstur palkab Wolfe'i kahtlustatavat kommunisti paljastama ning kõigest paar päeva hiljem tulistatakse Wolfe'ile hoiatuseks puruks tema orhideekasvuhoone. 

Wolfe ei võta mõistagi hoiatust kuulda, ehkki see tuleb ainsalt inimeselt maailmas, keda ta üldse kardab. Kui uhkus ei luba toimida arukalt, tulebki võtta arutu ülesanne ning näidata koht korraga kätte nii kapitalistidele, kommunistidele, mõrvarile kui ka kuritegelikule geeniusele. Ja kui ollakse Nero Wolfe, saab see mõistagi ka tehtud.

Õhtusöögist võttis osa kolmteist külalist ja hiljem mõtles tuntud näitleja Sir Charles Cartwright, et ta oleks pidanud võtma vastu oma sekretäri ettepaneku istuda lauda neljateistkümnendaks. Sest õhtu lõpul sureb üks külalistest. Kui tema kokteiliklaas saadetakse analüüsimiseks, ei leita sealt midagi peale suurepärase kuiva martini. Just nagu üks teine külaline, Hercule Poirot, oli ennustanud. Kuulsale detektiivile teeb muret hoopis motiivi täielik puudumine...

Hercule Poirot' lugu. Ta mõttelõng katkes ... Vaimusilma eest jooksid läbi nädalalõpu sündmused ... See kõik tegi teda kuidagi rahutuks ... Miss Arundell püüdis häirivaid mõtteid peast välja tõrjuda, kuid sellest polnud kasu. Ta kergitas end küünarnuki najale ja vaatas kella öölambi valgel, mis väikesel alustassil alati põles. Naine libises varjuna oma toast välja koridori, kus oli väike elektripirn kogu ööks põlema jäetud. Jõudes trepiotsa, sirutas ta käe käsipuu järele välja ning komistas siis mingil seletamatul põhjusel. Ta püüdis tasakaalu tagasi saada, kuid see ei läinud korda ning naine lendas ülepeakaela trepist alla. Kukkumise müra ja tema karjatus ehmatasid magava maja virgeks. Uksed avanesid, tuled süttisid.

"Uppuva pardi juhtumis" satub advokaat Perry Mason aina uudsetesse olukordadesse. Ta saab teada, kuidas on võimalik parte uputada ning mis tunne on kohtuistungit publiku seast pealt vaadata. Seda kõike õpib ta tuttavatest kohtusaalidest ja vastasmängijatest kaugel - keset luulelist kõrbemaastikku, kus pannakse toime ülimalt teaduslikke tapatöid. Kuid Mason ise esineb ikka oma tuntud headuses ning päästab lisaks pardile ka mitme süütu inimese elu.

Käesolevas juhtumis tuleb austatud Perry Masonil mängida peitusemängu põikleva kliendi, tema kauni kaasa, libekeelse väljapressija ja Hamilton Burgeriga. Ning lisaks ka neljakümne seitsme tuhande dollariga sularahas, mis aina ilmub ja kaob, mida kõik taga otsivad ning millest keegi täpselt ei tea, kellele see kuulub ning mida see raha endast kujutab. Rahajaht viib lõpuks veretöödeni, millesse Mason ja tema klient näivad lootusetult sissemähituna...