Tooted

Sam Mendenhall on mees, kes tuleb elusana välja vaenlase piiramisrõngast ja saab kurikaelad kätte, ilma et ükski närv liiguks. Nüüd on dessantvägede sõdurist saanud väikelinna konstaabel, ülesandeks kinni nabida salapärane isik, kes varastab kõike, alustades kardinatest ja lõpetades pähklivõiga.

Käkitagu, kas pole? Ent kui Simonite kadunud tütar Beth jõuab tagasi Heart Lake'i, on kurikael endiselt vabaduses. Korraga seisab Sam silmitsi vastupandamatu naisega, kes jättis ta kuusteist aastat tagasi maha. Beth ise on taas sisse võetud politseimundris südametemurdjast, kelle käes purunes aastate eest ka tema süda. Kui veidratele vargustele hakkavad lisanduma süngemad lood, peab Beth vastu enda tahtmist varjuma majas, kus kord sai alguse nende kahe armastus. Beth on sunnitud oma saatuse Sami hoolde usaldama. Ja kuigi viimane on ametis naise elu kaitsmisega, loodab ta kuulda naise suust kolme sõna...

"Kunsti keeled" on teedrajav käsitlus märgisüsteemidest, mida inimene kasutab oma maailma tunnetamiseks ja kujundamiseks.

Lisaks igapäevasele asjaajamisele, teadusele ja tehnikale rakendatakse neid ka kunstides: maalis, skulptuuris, arhitektuuris, muusikas, tantsus, teatris, kinos ja kirjanduses. Nelson Goodman uurib, mille poolest erineb (visuaalne) kujutamine (verbaalsest) kirjeldamisest, miks perspektiiv ja realism on midagi harjumuslikku, millised tähistamisviisid on üldse võimalikud, mis on fiktsioon, metafoor ja väljendus, mille poolest erineb teose võltsing originaalist, millistele tingimustele peab vastama ideaalne märkimisviis ja kuidas eri kunstid nendele vastavad. Viimane peatükk esitab kognitiivse käsitluse kunstist kui maailma tunnetamise vahendist ning pakub välja mõned esteetilisuse sümptomid. Tõlkija saatesõna keskendub Goodmani teooriate radikaalsusele ja konventsionaalsusele.

Nelson Goodman (1906–1998) oli üks 20. sajandi Ameerika tähtsamaid filosoofe ja loogikuid. Eesti keeles on ilmunud tema raamat "Kuidas tehakse maailmu" (EKSA, 2014).

Romaani peategelase teadlik elu on kulgenud nõukogude võimu aastakümnetel. Minevikumeenutuste ja nüüdispiltide põimingus teeb autor omamoodi kokkuvõtte sellest ajast, mis on kujundanud meie tänase ühiskonna - ühiskonna, kus elurõõmus, omakasupüüdmatu, kindlustunnet sisendav inimene osutub harulduseks ja uskumatuks nagu laev keset rägastikku.

Pärast 1998. aasta augusti finantskrahhi paistis, et Venemaa kui superriigi päevad on loetud. Selle taastumine ja taaskehtestamine vähem kui kümne aastaga on tõeline majanduslik ja poliitiline ime. "Naftaimpeerium. Putin, võim ja uus Venemaa" räägib Venemaa dramaatilisest taastõusust maailmaareenile, heites valgust selle taassünni peamisele põhjusele, milleks on riigi üha kasvava energiarikkuse kasutamine, eesmärgiga taastada oma ajalooline suurvõimu staatus. Kirjeldanud Venemaa naftamajanduse tõusu 19. sajandist nõukogude ajani ja pärast selle lagunemist, keskendub Goldman Vladimir Putini otsutavatele püüetele valitseda uusrikastest oligarhide üle, kes tulid võimule pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Putin asus kiiresti ja jõuliselt Venemaa ettevõtteid taasriigistama ja ümber korraldama "rahvuskangelasteks" – Gazpromi-laadseteks firmadeks, mis kuuluvad peamiselt riigile ja täidavad selle käsku. Goldman näitab, kuidas Venemaa on tasunud oma välisvõla ja kogunud maailmas suuruselt kolmanda välisvaluutareservi – seda kõike tänu sellele, et riigist on saanud maailma suurim naftatootja ning maailmas suuruselt teine eksportija. Vladimir Putin ja ta kaaskond on stabiliseerinud Venemaa majanduse ja koondanud võimu taas Moskvasse ning fossiilkütused – nafta ja maagaas – on kõik selle võimalikuks teinud. Nafta ja gaasi lugu Venemaal on jutustus geopoliitilistest intriigidest, korruptsioonist, patronaažist ja võimust. Marshall Goldman jutustab seda lugu nii, nagu ainult üks maailma juhtivam Venemaa-ekspert seda suudab.

Noor maalikunstnik Aadam on kindel, et tema julge ja uudne maal «Paradiisi väravad» on Kunstide akadeemia kevadnäitusele vastu võetud. Näituse avamisele minnes selgub aga, et tema nime ei olegi näitusele vastu võetud kunstnike nimekirjas. Akadeemia portjee leiab Aadami nime hoopiski tagasilükatud kunstnike hulgast. Nii ei jää kunstnikul muud üle, kui häbistatult maaliga lahkuda.

Ma olen saanud selleks, kelleks ma pole unistanud saada. Kelleks ma unistasin saada, selleks ei saanud. Tahtsin saada meremeheks, hiljem klouniks ja veel hiljem kirikuõpetajaks. Ma pole olnud kunagi religioosne inimene; nähtavasti veetles mind õpetajakutseski usuteadus ja sõna elavaks tegemine. Kui vastasin ankeedis, et ihalen klouniks saada, pahandati minu peale gümnaasiumis, et mis mõttes ma end siis harin. Lurichi isa öelnud, kui Georg jäi kindlaks saada jõumeheks: «Oleksin ma sinu kavatsusi varem teadnud, siis poleks ma sind üldse kooli pannud. Ma oleksin selle rahaga, mis sinu koolitamise peale ära raiskasin, mitu head hobust võinud osta.»

Rahvas röögib, Stalin aga ei saa oma Kremli korteris uinuda. Ei saa mitte sellepärast, et rahvas röögib, vaid südamevalu tõttu. Valutab südant suurriigi pärast, maailmarevolutsiooni saatuse pärast. Riik ärkab unest. Riik ärkab kuulsusrikkast unest, ülistades saabuvat päeva. Riik on välja puhanud. Ja kogu maailm samuti. Stalin üksi pole sõbagi silmale saanud, mõlgutab mõttekest. Oleks aeg puhkusega mõttejõud taastada, kuid uni ei tule. Kuidas sa uinud? Sinu lähikonnas on mäss. Ta armastab teda! Mis siis? Kas käsud võib siis täitmata jätta? Nii või? Ta armastab teda! Aga kes siis inimesi tapma hakkab? Ta armastab teda. Kui igaüks hakkab kedagi armastama, kes siis maailmarevolutsiooniga tegeleb?