Tooted
2015. aastal otsustasid Joost Minnaar ja Pim de Morree senise tööelu nurka visata ja otsa ringi pöörata. Nad olid veendunud, et töö peab olema lõbus ja voolav ning et alati-on-ju-nii-tehtud-metoodika ei kanna pikas plaanis vilja. Niisiis asusid nad kohtuma innustavate ettevõtete ja ka riigiasutustega, kes on oma valdkonna pioneerid. Välja koorusid uskumatud lood tööelu revolutsioonist, mille Pim ja Joost ka kaante vahele kirja on pannud.
Näiteks on nende nimekirjas ettevõtteid, kes …
¤ lasevad töötajatel ise valida oma palga,
¤ pööravad juhtimishierarhia pea peale,
¤ toovad lapsed kontorisse,
¤ julgustavad töötajaid tööajal omaalgatuslike projektidega tegelema,
¤ töötavad järeleandmatult ja üllatuslikel viisidel rohepöörde kasuks.
Neid lugusid lugedes võid ise veenduda, et maailm ei kukkunudki pärast neid suuri muudatusi kokku. Tulemuseks oli hoopis rahulolev, edasipürgiv innustunud kollektiiv – see, mis eristab edukad ettevõtted kõigist ülejäänutest. "Mässuliste" kogukond teeb ärimaailmas asju teisiti. Loodetavasti leiad Sinagi siit inspiratsiooni julgeteks muutusteks!
Teater on saast.
Teater on armastus.
Teater on ajaraisk.
Teater päästab elusid.
Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu.
Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.
JIM ASHILEVI
Käesolev teos tutvustab teile 20. sajandi mõjuvõimsaimate diktaatorite laste lapsepõlve, suhet isasse ja võimuvõitlusesse.
Tahes-tahtmata on neist lastest saanud tegelased stsenaariumis, mida nad ise ei ole kirjutanud. Mõni neist pidi loovutama oma süütuse režiimile, mis nägi neis dünastia jätkajaid. Teisi omakorda koheldi samamoodi nagu riigi ülejäänud rahvast: nad seati propaganda nimel rambivalgusesse või pandi hoopis vaka alla, saadeti eksiili, öeldi neist lahti, et nad ei heidaks varju oma ülivõrdes isale.
Carmen, Svetlana, Li Na, Alina, Aleksandr ... Pojad ja tütred, kelle vanemateks on Stalin, Mussolini, Franco, Mao, Ceauşescu, Castro, Duvalier, Iraani šahh, Kim Il-sung, Bokassa, Mobutu, Pinochet, Hussein, Gaddafi, Mubarak, Lukašenka ja al-Assad ...
Käesolev ülevaade ilmub Avatud Eesti Fondi toetusel.
Sisukord:
Prisma- ja silindrikujuliste esemete joonestamine
Ristlõiked ja lõiked
Joonte liited
Püramiidi- ja koonusekujuliste kehade joonestamine
Esemete joonestamine, mille kujus esineb kera ja rõngas
Esemete joonestamine, mille kujus esinevad tasapindadega lõigatud prismad ja silindrid
Esemete joonestamine, mille kujus esinevad tasapinnaliste lõikepindadega püramiidid ja koonused
Vastastikku lõikuvatest kehadest koosnevate esemete joonestamine
Lisad
Kunstirahva akadeemia" I osa on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsnagi varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust, muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik-õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis oleks analoogne Teaduste Akadeemiale. Vaatluse all on ka üritused akadeemia algatamise eelsest ajast: kultuurikogu ja sinine erakond. Kõik kokku pildigalerii inimestest.
Raamat muusikasõpradele, kes pole muusikat spetsiaalselt õppinud, kuid soovivad seda paremini mõista. Juttu tuleb muusika sisust, väljendusvahenditest ja-võimalustest, vooludest, kergest ja tõsisest heliloomingust, autorist, muusika kuulamisest ja hindamisest, muusikalisest maitsest.
See on romaan otsimisest – igikestvast, sageli lootusetust, mõnikord ka soovitu leidmiseni viivast otsimisest. Üksik mees Ervin, aastailt veidi üle viiekümne, otsib nii meeleheitlikult oma üksindusest väljapääsu, et ei märka midagi muud. Ta rähkleb vaheldumisi minevikus ja olevikus, saamata lõpuks isegi aru, mida ta valesti tegi ja kas üldse tegi? Ta on mees, kellel armudes "katus sõidab". Elina, tunduvalt noorem, ehk aastake alla neljakümne, teismelist poega ja viiest tütart kasvatav üksikema, väsinud joodikust mehest, räämas elamisest ja lõputust vaesusest, otsib kedagi, kes aitaks tal paremini elada. Kui aga tema ellu ilmub mees, kes seda kõike võimaldaks, mõistab ta, et armastuseta ei ole millelgi tähtsust. Elina märkab Ervinist oluliselt paremini teda ümbritsevat maailma ja inimloomuseid selle sees. Kas aga temagi vigu teeb või mitte, jääb juba lugeja otsustada. Pille on kolmest peategelasest kõige väiksem ja kõige targem. Tema ei tee kindlasti ühtegi viga, sest lapse silmis on olemasolev maailm alati kõige parem. Alateadlikult otsib aga temagi rohkem kodusoojust ja turvatunnet. Aga ennekõike tahab ta, et temaga mängitaks. Raamatus leidub veel mitmeid elulisi ja värvikaid tegelasi, kelle teed ristuvad nende kolme omaga. Seejuures mõjutavad teiste otsused peategelaste elu, jättes paratamatult jälgi nii südamesse kui ka hinge.
Raadiod kogelevad,
televiisor maigutab suud.
Ehk ei tulegi kevad,
vaid midagi hoopis muud.
Viivi Luik „Rängast rõõmust” (1982).
Teose „Selle kevade tervitus” saatesõnas tuletab VIIVI LUIK meelde oma eelmist esseedekogu „Pildi ilu rikkumise paratamatus” (2017): „„Pildi ilu...” eessõna lõpulauset tasub tänagi meenutada. See kõlab nii: „Mis algab aastaga 2017, seda me veel näeme.” Käesoleva raamatu saatesõnasse on põhjust kirjutada: „Mis algab aastaga 2020, seda me veel näeme.”
Raamatu pealkiri „Selle kevade tervitus” ei ole juhuslik. See ongi tervitus 2020. aasta kevadest, mille vääramatut saabumist olen aimanud ühes väga ammuses luuletuses kogus „Rängast rõõmust...”. Kõik raamatus olevad tekstid asetuvad nii või teisiti 2020. aasta iseäraliku pandeemiakevade taustale. Omandavad mõningaid uusi mõõtmeid ja tähendusi, mis mind ennast mõnevõrra on üllatanud.
Raamat sisaldab Viivi Luige viimastel aastatel kirjutatud artikleid ja ettekandeid ning uusi esseid, mis on kirjutatud 2020. aastal. Siin on seni kaante vahel ilmumata intervjuud ja esinemised, kuuldemäng „Koera süda” ja ooperilibreto „Pilli hääl”. Teose ülesehituses on kasutatud väljavõtteid Viivi Luige romaanidest ja luulest.
Lugedes leiate end ajarändurina, kes elab ühekorraga nii olevikus, minevikus kui tulevikus. Ikka on nii, nagu ta kirjutas kunagi isikuromaanis „Seitsmes rahukevad” (1985): Pilved rändasid omasoodu, kõrgepingetraadid undasid, põllutöödele tekkisid uued kombainid, uued traktorid ja uued inimesed, pääsukesed saabusid ja lahkusid, aeg ja mõtteviis muutus.
Esitades oma mälestusi värskemate raskete sündmuste survel juba unustusehõlma vajuvast ajajärgust, loodan, et sellega aitan meelde tuletada seda suurimat ajajärku meie rahva ajaloos. Ühtlasi tahan mälestada ja austada neid paljusid toredaid mehi, kes kogu oma jõu ja hingega aitasid rajada Vaba Eestit aastakümnete eest. Enamiku neist on hävitanud kommunism kas mõrvamise või küüditamise teel. Et ma olin suurema osa Vabadussõja ajast Soomusrongide diviisi ülema abi, siis keskuses oli võimalik saada ülevaadet kogu sõja käigust. Teos on koostatud isiklike mälestuste, päevaraamatute, dokumentide ja Vabadussõja Ajaloo Komitee materjalide alusel. Et Vabadussõda ja iseseisvus olid I maailmasõja otsene tulemus, siis oli oluline tähtsus rahvusväeosadel. Rahvusväeosade loomine oli esimene samm iseseisvuse teel, nad olid aluseks Vabariigi sõjaväele. Nende olemasolu tõttu said tuhanded ja tuhanded eesti mehed õigeaegselt koguneda kodumaale. Arnold Hinnom