Tooted
A. H. Tammsaare mõlemad näidendid kuuluvad eesti draamakirjanduse põhivara hulka. "Juudit" ilmus esmakordselt aastal 1921, viimistletud kujul teist korda aastal 1936. Näidendit on aastakümnete jooksul mitmeid kordi eesti teatrites lavastatud. "Kuningal on külm" ilmus esmakordselt aastal 1936.
"Laevahukk" on india silmapaistva kirjaniku Rabindranath Tagore üks populaarsemaid teoseid. Raamatus tutvustatakse india intelligentsi keskkihi elu ülemöödunud sajandi teisel poolel. Sügavalt ning psühholoogiliselt paljastab kirjanik vastuolu inimese ja ühiskonna vahel, kus keskaegsed traditsioonid omasid veel suurt erikaalu. Romaanis jutustatakse kahe noorpaari pulmadest, mis toimuvad kõigiti kombepäraselt: peig ja mõrsja pole teineteist varemalt näinud, abielu toimub ainult vanemate soovil ning ilma vastastikuse armastuseta. Sattunud äkki tormi kätte Gangesel, hukkuvad pulmalised viimseni. Ainult juhuse läbi pääsevad noormees ja neiu, kes ennast eksikombel meheks ja naiseks peavad. Teose keel on lihtne ning dialoogile lähenev.
"Salambo" käsitleb tähtsat episoodi Kartaago ajaloost. Võimas kaubitsejate ja mereröövlite vabariik on kurnatud pärast esimest äpardunud jõuproovi tõusva Roomaga. Palgasõdurite ülestõus ähvardab hävitada vabariigi türannilise ülemkihi võimu. Viimase all on pidanud kannatama ka Hamilkar Barka, vabariigi väljapaistvaim väejuht ja riigimees, kes ise kuulub sellesse kihti. Kuigi ta sellega kaitseb selle kihi huvisid, peab ta end kohustatuks Kartaago eest võitlema, sest kihihuvid põimuvad tema arusaamises tihedalt ühte isamaa huvidega. Organiseeritud riikliku võimu esindajana saavutab ta võidu palgasõdurite üle, kelle võitlus oma õiguste eest on õiglane, kuid paratamatult stiihiline.
Põhjalikud uurimused võimaldasid kirjanikul pakkuda haaravaid ja üksikasjalisi pilte antiikaegsest ühiskonnast. Ülestõusnute juhi, kangelasliku Matho saatuslik kirg Hamilkari tütre Salambo vastu aitab kaasa ka süvenemisele antiikaja inimeste hingeellu.
„Noorusest peale on mu hinges olnud ähmane soov ja tahe enesest seda, kes ma tõesti olen,“ ütleb teose peategelane Wilhelm Meister enda kohta.
„Wilhelm Meisteri õpiaastad“ ongi Johann Wofgang Goethe romaan „isiksuse kasvatamisest“, mille aluseks on humanistlik ideaal täisväärtusliku isiksuse igakülgsest vaimsest ja ühiskondlikust arengust. Kuna aga Goethe esialgsete kavatsuste kohaselt pidi teose keskpunktiks olema teater, võitleb Goethe oma romaanis diletantismi vastu kõigil kunstialadel, eriti aga näitekunstis ja tutvustab lugejaid XVIII sajandi teatriga ja rändnäitetruppidega. Wilhelm Meisteri elukäiguga seotud sündmuste kaudu saame laiahaardelise pildi selleaegsetest linnakodanluse ja aadli elust.