Tooted

Nagu Venemaa, nii on ka Pelevin jõudnud oma romaaniga Jeltsini ajast Putini aega, peategelaseks on pankur, kes on valinud oma õnnearvuks 34 ja jõudnud selle abiga päris haljale oksale. Arvude maagia liigub edasi, tegevusse astuvad pahaendeline arv 43 ja FSB. Siiski on pankur Stjopal varuks Schengeni viisaga välispass, patakas pangakaarte ja kümme tuhat dollarit. Vene elu absurdi kujutamisel on Pelevin endiselt vaimukas ja läbinägelik, kuid värvid tunduvad räigemad, pilk külmem ja resigneerunum.

Endine katoliku nunn ja nüüdne viljakas usundiloolane Karen Armstrong vaatleb oma 1993. aastal ilmunud raamatus monoteistliku Jumala-käsituse ajalugu kolmes suures religioonis: judaismis, kristluses ja islamis, heites lisaks pilku teistele usulistele traditsioonidele alates vanast Mesopotaamiast.Ta näitab, et kolme usundi esindajad on Jumala saladuse käsitlemisel tihti jõudnud üllatavalt sarnastele lahendustele, eriti müstilistes traditsioonides. Inimene on olnud religioosne olend aegade algusest peale, tänapäeval aga on teaduse ja usu kokkupõrge läänemaailmas toonud kaasa "Jumala surma". "Kas Jumalal on tulevikku meie ühiskonnas?" küsib suure rahvusvahelise menu pälvinud teose autor, "või jääb peale ajaloolises plaanis enneolematu ja Läänes suhteliselt lühikest aega valitsenud ateism?"

Käesolev on üldse esimene teos Eesti kõigi aegade kuulsaimast sportlasest, kahekordsest olümpiavõitjast Kristjan Palusalust. Teos sisaldab Palusalu enda tagasivaadet oma sportlase- ja eluteele. Edasi saavad sõna ta vennad-õed, abikaasa, poeg ja tütar, lähedased tuttavad, omaaegsed võistluskaaslased, töölaagri- ja vanglakaaslased, temaga kokku puutunud võhivõõrad. Samuti esitatakse väljavõtteid nii ennesõjaaegsest kui hilisema aja perioodikast ning olümpiavõitja ülekuulamisprotokollidest.

Autor ütleb teose kohta nii: ""Lapsepõlvest Malleta" on hilispubeka karm ja halastuseta enesevaatlus. Romaani tegevus toimub 1970-ndate aastate lõpus Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva sillaehitajate rühmas, nõnda on teos esimene nn malevaromaan eesti kirjanduses. Ehitatakse muuseas Pärnu Papiniidu silda. EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan nimetas tööd ühel ideoloogianõupidamisel meie suurepärase komsomoliürituse – ehitusmaleva – pahatahtlikuks laimamiseks, küsis, milleks kirjastus avaldab seesugust Nõukogude-vastast prahti. Teost piitsutasid hoolikalt komsomoli- ja malevaringkonnad, ent toonaste juhtkriitikutelt Vaino Vahingult ja Linnar Priimäelt pälvis romaan üksnes kiidusõnu, kusjuures viimane pidas seda kaua autori paremaks teoseks üldse!"

Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna. Emmanuel Carrère Emmanuel Carrère (snd 1957) on üks praeguse aja mõjukamaid prantsuse kirjanikke. Puhtast ilukirjandusest alustanud ja juba sellega tuntuks saanud autor on paari viimase aastakümne jooksul liikunud dokumentaalromaani radadel. Just selles žanris on ta välja kujundanud selgesti äratuntava omailma. Carrère'i uus lähenemine sai alguse võikal tõsielulool põhinevast raamatust "Vaenlane" (e.k 2002). Carrère'i dokumentaalromaane iseloomustab autori jõuline kohalolek, kuid samas loobumine hinnangu andmisest. Carrère ei mõista kohut, vaid püüab mõista. Temaga on huvitav kaasas käia.

Peategelane Ram Mohammad Thomas võidab telemängus miljard ruupiat. Kohe pärast seda lasevad mängu korraldajad ta vahistada, sest nad ei usu, et lihtne kelner võib ausal teel sellise mängu võita. Rami päästab politseist noor advokaat, kes laseb noormehel seletada, kuidas too kõiki vastuseid teadis.

David Satter püüab kirjeldada, kuidas tekkis ja kujunes Venemaa kriminaalne ärieliit ja kuidas see haaras oma kätte Vene riigimasina, mis tõi kaasa rahvastiku suure enamuse vaesumise ja demoraliseerumise. Raamat koosneb arengu- ja isikulugudest. Arengulood näitavad, kuidas kuritegelikud oligarhiajõud saavutasid Venemaal oma praeguse ülevõimu, lood tavalistest vene inimestest aga moodustavad selle "eliidi" tegevuse sotsiaalse konteksti. Omajagu tähtis on ka see, et tavaliste vene inimeste lugude jutustamine pakub võimaluse neid aidata. Nagu ütles taani romaanikirjanik Isak Dinesen: "Kõiki hingevalusid on võimalik taluda, kui panna nad jutustusse või rääkida neist lugu."

Raamat vaatleb Eesti okupeerimist Balti laevastiku vaatenurgast, sest neile oli toonastes sündmustes pandud oluline roll. Antakse ülevaade merevägede seisust enne sõda, poliitilise olukorra arenemisest, tutvustatakse salajasi sõjaplaane, mis oleksid rakendunud Eesti keeldumise korral baaside lepingust. Noorema põlvkonna vene ajaloolane Pavel Petrov on Peterburis asuva arhiivi juhataja, mis on võimaldanud tal kasutada meie lugejale seni tundmatud materjale, dokumente, kaarte ja fotosid.

Jõulupühad 1930date aastate keskpaigas. Lummetuisanud maamajja Dartmoori nõmme serval on kogunenud külalised. Pööningul lebab aga majja kontvõõraks tulnud kõmuajakirjaniku ja väljapressija Raymond Gentry laip, kuul südames. Pööningutoa uks on seestpoolt lukus, akna ees on jämedad trellid ning mõrvarelvast pole jälgegi. Õnneks aga viibib külaliste seas tuntud kriminaalromaanide autor Evadne Mount. Muidugi asub just tema mõistatust lahendama, nagu ikka klassikalistes Briti mõrvalugudes juhtub.

Mõnikümmend aastat tagasi lõppesid metsad, järved ja jõed Soome kaardil sageli paksu punase joonega, millest ida pool polnud muud kui valge – seal algas suur tundmatu. Teadatahtmine äratab uudishimu ja nii püüdis raamatu autor juba koolipoisina piiluda idapiiri taha, et näha, mis seal tegelikult toimub. Tartu ülikoolis õppides võttis ta ette arvukalt reise kõigepealt paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel läbi laguneva sotsialismileeri nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset, kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Timo Laine on vaatleja ja mõtiskleja, kes otsib vastust küsimusele, miks täiuslikuna näiv ideoloogia on sünnitanud nii ebatäiusliku praktika. Autori erilise huvi ja armastuse objektiks on väike naabermaa Eesti, kus ta elab koos eestlastega läbi kogu maa vabanemisprotsessi ja leiab 2006. aastal üllatusega, et ka talle on Eestis püstitatud mälestusmärk. Timo Laine (snd 1968) on Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitikaajaloo ekspert ning Praha Karli ülikooli soome keele ja kultuuri lektor.

Mika Waltari laiahaardeline ajalooline romaan „Turms, surematu” käsitleb ühe ajaloo saladuslikuma rahva – etruskide – allakäiku teiste Vahemere-äärsete rahvaste ajaloo taustal. Romaanis põimuvad tõde ja väljamõeldis, müstika ja reaalsus. Ometi tõdeb lugeja, et inimene on viimase kahe ja poole tuhande aasta jooksul jäänud samasuguseks inimeseks nagu ikka kõigi oma kirgede ja nõrkustega. Selles romaanis on esikohal inimesed ajaloo taustal, ajalugu omakorda kujuneb aga inimeste tegude varal. Nii nagu see on olnud ja jääb. Waltari on väga hea ajaloo tundja ja suur kirjanik. See kombinatsioon annab romaanile harukordse tõetruuduse ja vaba mõttelennu ühenduse, millest sünnib erakordne lugemiselamus.

1998. aasta romaanivõistlusel neljandale kohale jäänud romaani tegevus saab alguse Teise maailmasõja eel Eestis. Ladus ja põnev jutustus viib raamatu peategelase Mati Eestist Siberisse, ta jõuab olla Nõukogude ja Saksa sõjaväes, saada uuesti kokku oma Eestisse jäänud pruudiga ning minna tagasi Venemaale. Tegemist on tõelise romaaniga, kus on keerulisi inimsuhteid, armastust ning ajaloolist tagapõhja.

Wehrmacht, kus teenis ühtekokku ligi 18 miljonit meest, pidas üle viie aasta maailma ajaloo veriseimat sõda, okupeeris vahepeal poolt Euroopat ja sai lõpuks hävitavalt lüüa. Hitleri Wehrmacht polnud mitte ainult Saksa ajaloo suurim sõjavägi, ka tema võim oli suurem kui ühelgi Saksa armeel enne teda. Türannile isiklikult truudust vandunud relvajõududest tegi Hitler oma tööriista, mis kuuletus talle viimseni. Sõjas või sõjavangistuses hukkus üle viie miljoni Wehrmachti sõduri. Rohkem kui 60 aastat pärast sõda on aeg teha kokkuvõte. Uusimate ajaloouurimuste, veel elus olevate kaasaegsete küsitlemise, rohkete arhiividokumentide ning erakirjade ja -päevikute põhjal annab Guido Knopp ülevaate Hitleri järel tõrkumata hukatusse läinud armeest.