Tooted

Enam kui kümmekonna aasta pikkusele uurimistööle toetuvas monograafias käsitleb Chris Bellamy ajaloo suurima ja võikaima maa- ja õhusõja ajalugu. See oli absoluutne sõda, milles mõlemad pooled püüdsid jäägitult hävitada oma vastase, mistõttu mõlemad loobusid peaaegu kõigist tavapärastest piirangutest, mis muidu iseloomustavad „tsiviliseeritud“ riikide sõjalisi konflikte. Aastail 1941–1945 suutis Nõukogude Liit lõpuks hävitada sõjas, mida tänini nimetab Suureks isamaasõjaks, suurema osa Natsi-Saksamaa ja tema liitlaste maa- ja õhujõude. See oli Teise maailmasõja kõige otsustavama tähtsusega saavutus ning Bellamy üksikasjalik ülevaade kõneleb meile sellest nii Nõukogude kui ka Saksa poole pealt vaadatuna, sealhulgas pikast perioodist 1939. aasta augustist 1941. aasta juunini, mil Saksamaa ja Nõukogude Liit olid liitlased.

Tuginedes rikkalikule materjalile, mis on tulnud päevavalgele pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja heale sõjaliste ja poliitiliste strateegiate tundmisele, kujutab „Absoluutne sõda“ endast kahtlemata selle ajaloo julmima kokkupõrke üht põhjapanevamat käsitlust.

Chris Bellamy omandas magistrikraadi sõjauuringute alal Londonis King’s College’is ning doktorikraadi Edinburghi ülikoolis. 1990. aastal sai temast ajalehe Independent sõjakorrespondent ning ta kirjutas reportaaže nii Lahesõjast, Bosniast kui ka Tšetšeeniast. 1997. aastal pöördus ta tagasi akadeemilisse maailma ning temast sai Cranfieldi ülikooli lektor, hiljem kaitseuuringute instituudi juhataja ning alates 2010. aastast on ta Greenwichi mereinstituudi direktor. 2008. aastal võitis ta „Absoluutse sõja“ eest RUSI Westminsteri sõjanduskirjanduse auhinna.

Raamat annab ülevaate 1944. aasta augustis ja septembris Emajõe ümbruses toimunud lahingutest. Selles käsitletakse nii Eesti sõdurite võitlusi kui mitmete neis lahingutes kaasa löönud II maailmasõja tuntuimate sõdurite tegevust. Nii leiavad kajastamist lahingud Lõuna-Eestis, eesti piirikaitserügementide võitlused, soomepoiste ja politseipataljonide lahingud Kärevere sillapeas, Tamsa tankilahing, Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril 1944 ja 8. Eesti Laskurkorpuse tegevus. Uurimuse koostamisel on kasutatud mitmeid seni kasutamata allikaid, nagu näiteks Eestis võidelnud Saksa väekoondiste lahingutegevuse päevikuid ning Eesti arhiividest viimastel aastatel avastatud materjale, mis võimaldavad mitmeidki sündmusi teise nurga alt vaadelda.

Käesolev on üldse esimene teos Eesti kõigi aegade kuulsaimast sportlasest, kahekordsest olümpiavõitjast Kristjan Palusalust. Teos sisaldab Palusalu enda tagasivaadet oma sportlase- ja eluteele. Edasi saavad sõna ta vennad-õed, abikaasa, poeg ja tütar, lähedased tuttavad, omaaegsed võistluskaaslased, töölaagri- ja vanglakaaslased, temaga kokku puutunud võhivõõrad. Samuti esitatakse väljavõtteid nii ennesõjaaegsest kui hilisema aja perioodikast ning olümpiavõitja ülekuulamisprotokollidest.

Autor ütleb teose kohta nii: ""Lapsepõlvest Malleta" on hilispubeka karm ja halastuseta enesevaatlus. Romaani tegevus toimub 1970-ndate aastate lõpus Eesti Üliõpilaste Ehitusmaleva sillaehitajate rühmas, nõnda on teos esimene nn malevaromaan eesti kirjanduses. Ehitatakse muuseas Pärnu Papiniidu silda. EKP Keskkomitee sekretär Rein Ristlaan nimetas tööd ühel ideoloogianõupidamisel meie suurepärase komsomoliürituse – ehitusmaleva – pahatahtlikuks laimamiseks, küsis, milleks kirjastus avaldab seesugust Nõukogude-vastast prahti. Teost piitsutasid hoolikalt komsomoli- ja malevaringkonnad, ent toonaste juhtkriitikutelt Vaino Vahingult ja Linnar Priimäelt pälvis romaan üksnes kiidusõnu, kusjuures viimane pidas seda kaua autori paremaks teoseks üldse!"

Raamatus kirjeldatakse Londoni ajalugu roomlaste ajastust tänapäevani. Et tegu on aga ikkagi romaaniga, siis ilmneb see ajalugu inimsaatuste kaudu. Lugeja ees avanevad nii erinevate inimeste elud nagu rooma-aja pisivõltsija Julius, dame Barnikel, kelle kõrtsis pidutseb Chaucer koos oma kaasaegsetega, Edmund Meredith ja Shakespeare'i Globe'i teatri näitlejad ning paljud teised.

Peategelane Ram Mohammad Thomas võidab telemängus miljard ruupiat. Kohe pärast seda lasevad mängu korraldajad ta vahistada, sest nad ei usu, et lihtne kelner võib ausal teel sellise mängu võita. Rami päästab politseist noor advokaat, kes laseb noormehel seletada, kuidas too kõiki vastuseid teadis.

1941. aastal langes Moskvat sakslaste kallaletungi eest kaitstes ligi miljon Vene sõdurit, rohkem kui Ühendriikidel ja Suurbritannial kogu II maailmasõja jooksul. Paljud neist polnud tegelikult sõdurid, vaid tavalised inimesed, kes võtsid relva, et oma linna kaitsta. Üliõpilased jätsid oma raamatud ja võtsid püssid, vabakslastud vangid läksid lahingusse ja naised sõdisid kõrvuti meestega Moskvasse viivatel poristel jäätunud teedel. Selleks ajaks kui Ühendriigid sõtta astusid, sakslased juba taandusid ja liitlased olid saanud otsustava võidu.

Erichi odüsseia algab siis, kui Teine maailmasõda jõuab Eestisse ja lõpetab tema lapsepõlve. Saksamaa põgenikelaagri kaudu jõuab Erich 1945. aastal Pariisi, kus elu näib kulgevat üsna lootusrikkalt, pärast kokkuvarisenud armuafääri siirdub ta aga Londonisse ja asub tööle Eesti eksiilvalitsuses. Erichi kujutlus monarhide, Churchilli ja „härrasmeeste" saarest haihtub, kui ta leiab Inglismaal eest põlgliku noorsoo, kitsarinnalised täiskasvanud ja allilmas tegutsevad spioonid, poliitilised petturid ja fanaatikud. Järgmised elupaigad Euroopas (Stockholm, Prantsuse Riviera) kinnitavad veelgi, et sõda ja moraalne allakäik pole ilmast kadunud, lisaks tekitavad Erichi isiklikus elus sel perioodil sügavamaid vapustusi sõprus ja armastus. Erich mõistab, et lepingud ei tähenda alati sõja lõppu ning et pühalikud riitused ei taga igavest armastust. Lõpuks jõuab Erich Balti keti ajaks tagasi Eestisse...

1944. aasta sügisel tõusid mitmed totalitaarsete suurvõimude poolt ikestatud rahvad võitlusele vabaduse eest, üritades okupantide lahkumist kasutades taastada riiklik iseseisvus. Pariisi ja Varssavi ülestõusude kõrval kuulub samasse kategooriasse Otto Tiefi valitsuse katse taastada Eesti iseseisvus 1944. aasta septembris. Nii nagu 1918. aastal, haarati nüüdki võimuvahetusel tekkinud vaakumit kasutades võim enda kätte, seati ametisse seaduslik valitsus ning heisati Pika Hermanni torni sinimustvalge lipp. Tiefi valitsuse liikmed teadsid, et tegemist on lootusetu ettevõtmisega. Ometi täitsid nad Eesti Vabariigile antud vannet lõpuni, kinnitades kogu maailmale Eesti tahet elada vabana.

1944. aastal Narva jõel ja Sinimägedes toimunud heitlused on veriseimad Eesti pinnal peetud lahingutest. 1944. aasta kevadel kujunes Narva rinne siia koondatud jõudude kontsentratsiooni poolest kõige kuumemaks kohaks idarindel. Narva all peatati Punaarmee edasitung üheksaks kuuks, siin hukkusid kümned tuhanded sõdurid. Käesolev raamat annab mälestustele ja rikkalikule arhiivimaterjalile tuginedes esimese põhjalikuma ülevaate Narva jõel ja Sinimägedes toimunud lahingutest, kajastades Punaarmee sissetungi Eestis, Punaarmee sillapeade hävitamist Narva jõel, lahinguid Krivasoo sillapeal 1944. aasta märtsis-aprillis, Auvere lahingut, Narva langemist ja lahinguid Sinimägedes.

3. täiendatud trükk

Briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore, kellelt mõne aasta eest jõudis eesti lugejani raamat Potjomkinist, on seekord ette võtnud ajaloo ühe suurima diktaatori elukäigu. Jossif Stalini isiksust on püütud selles raamatus iseloomustada võimalikult mitme tahu pealt. Erilist rõhku pannakse tema suhetele võimukaaslaste ning tuttavate ja sugulastega, unustamata sealjuures "punase tsaari õukonna" seksuaalseiklusi ja võimuintriige. Seniavaldamata fotodega illustreeritud raamatus on kasutatud Venemaal viimasel ajal avalikustatud arhiivimaterjale ning asjaosaliste ja nende järeltulijate mälestusi.

Tüürimehe ja kaptenina töötanud Lembit Uustulndi teine romaan, mis märgiti ära 2001. aasta romaanivõistlusel. Nagu autor ise on öelnud, on see raamat eelkõige merest või täpsemini inimestest ja merest. Merel ilmnevad tihtipeale inimeste iseloomu kõige äärmuslikumad küljed ning leidub ka selles raamatus põnevaid olukordi, konflikte, armastust ja inimeste võitlust iseendaga, mis võib mõnikord olla raskemgi kui võitlus stiihiaga.

Mõnikümmend aastat tagasi lõppesid metsad, järved ja jõed Soome kaardil sageli paksu punase joonega, millest ida pool polnud muud kui valge – seal algas suur tundmatu. Teadatahtmine äratab uudishimu ja nii püüdis raamatu autor juba koolipoisina piiluda idapiiri taha, et näha, mis seal tegelikult toimub. Tartu ülikoolis õppides võttis ta ette arvukalt reise kõigepealt paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel läbi laguneva sotsialismileeri nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset, kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Timo Laine on vaatleja ja mõtiskleja, kes otsib vastust küsimusele, miks täiuslikuna näiv ideoloogia on sünnitanud nii ebatäiusliku praktika. Autori erilise huvi ja armastuse objektiks on väike naabermaa Eesti, kus ta elab koos eestlastega läbi kogu maa vabanemisprotsessi ja leiab 2006. aastal üllatusega, et ka talle on Eestis püstitatud mälestusmärk. Timo Laine (snd 1968) on Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitikaajaloo ekspert ning Praha Karli ülikooli soome keele ja kultuuri lektor.

Raamat on omalaadne NSV Liidu ja Venemaa poliitikaelu entsüklopeedia. Unikaalsete dokumentide alusel loob autor kõigi 1917. aastast ametis olnud välisministrite ilmekad portreed, valgustab riigi poliitika paljusid seni maha vaikitud tahkusid. Kõigi nende meeste elus on loendamatuid mõistatusi. Miks Andrei Gromõko suutis olla minister tervelt kakskümmend kaheksa aastat, Boriss Pankin aga vaid alla kolme kuu? Mis haigus murdis Lev Trotski maha just poliitilise võimuvõitluse kõige otsustavamatel hetkedel? Kas väited Georgi Tšitšerini ebatraditsioonilisest seksuaalsest suundumusest olid vaid kuulujutt? Jevgeni Primakovi saatus kujunes juba praeguse põlvkonna silme all. Kuid miks ta ei saanud Venemaa presidendiks? Kõik need mehed avaldasid märgatavat mõju nii Venemaa välispoliitikale kui ka sisepoliitikale. Mletšini raamat pole mitte ainult huvitav ülevaade kõrgemate poliitikategelaste tegemistest, millest enamik lugejaid teab üsna vähe. See on omamoodi põnev Venemaa ajaloo ülevaade 1917. aastast kuni 21. sajandi alguseni, mis näitab, et riigi poliitikat pole mitte alati määranud vaid riigijuht üksinda. Leonid Mletšin on tänapäeva üks populaarsemaid vene ajaloolasi, kelle sulest pärineb mitmeid menukaid uurimusi Venemaa lähiajaloost.

1998. aasta romaanivõistlusel neljandale kohale jäänud romaani tegevus saab alguse teise maailmasõja eel Eestis. Ladus ja põnev jutustus viib raamatu peategelase Mati Eestist Siberisse, ta jõuab olla Nõukogude ja Saksa sõjaväes, saada uuesti kokku oma Eestisse jäänud pruudiga ning minna tagasi Venemaale. Tegemist on tõelise romaaniga, kus on keerulisi inimsuhteid, armastust ning ajaloolist tagapõhja.

 

Wehrmacht, kus teenis ühtekokku ligi 18 miljonit meest, pidas üle viie aasta maailma ajaloo veriseimat sõda, okupeeris vahepeal poolt Euroopat ja sai lõpuks hävitavalt lüüa. Hitleri Wehrmacht polnud mitte ainult Saksa ajaloo suurim sõjavägi, ka tema võim oli suurem kui ühelgi Saksa armeel enne teda. Türannile isiklikult truudust vandunud relvajõududest tegi Hitler oma tööriista, mis kuuletus talle viimseni. Sõjas või sõjavangistuses hukkus üle viie miljoni Wehrmachti sõduri. Rohkem kui 60 aastat pärast sõda on aeg teha kokkuvõte. Uusimate ajaloouurimuste, veel elus olevate kaasaegsete küsitlemise, rohkete arhiividokumentide ning erakirjade ja -päevikute põhjal annab Guido Knopp ülevaate Hitleri järel tõrkumata hukatusse läinud armeest.