Tooted

"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp

Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.

Agatha Christie on maailma enimmüüdud autor ning tema näidend "Hiirelõks" on kõige kauem mängukavas olnud etendus – seda on 1952.aastast kuni tänase päevani mängitud enam kui 20 000 korda. Ajaloolise tõe huvides võib arvata, et Piiblit ja Shakespeare'i teoseid on aastasadade jooksul küll rohkem müüdud, aga selle kohta puuduvad statistilised andmed. 1926. aasta 3. detsembril kaob üheteistkümneks päevaks kuritegude kuninganna Agatha Christie. Järgmisel päeval leitakse küll tema auto, aga kirjanikust ei ole jälgegi. Arsti haridusega autor käsitleb Agatha Christie elu ja loomingut küll lapseeast vanapõlveni, kuid uurib lähemalt just 11-päevase kadumise tagamaid. Raamatust selgub, et maailma armastatuima deektiivromaanide autori elu on olnud samavõrd põnev kui tema raamatud...

Kirjanik oli kõigest 25-aastane, kui avaldati tema teos "Alasti ja surnud" (1948), mis tegi Maileri peagi maailmakuulsaks. Selles raamatus kajastuvad autori kogemused Filipiinide sõjatandrilt. Lugu räägib rühmast Ameerika sõdureist, kes saadeti üht Vaikses ookeanis asuvat saart üle võtma. Romaan, mida on peetud üheks paremaks Teist maailmasõda kajastavaks teoseks üldse, kirjeldab realistlikult sõjakeerisesse sattunud meeste tundeid võõral maal. Iga tegelase olemus avatakse ükshaaval ja sügavuti. Raamatu lõpuks on lugeja kohtunud hulga erinevate ja huvitavate kangelastega, kes tegutsevad tõepärases õhkkonnas. Ameerika kirjanik Norman Mailer (1923) on tuntust kogunud ka ajakirjanikuna. Tema vastuolulised vaated Ameerika elukorraldusele on tekitanud tuliseid diskussioone. Mailer on lõpetanud maineka Harvardi ülikooli ning lõi Teises maailmasõjas kaasa nii seersandi kui ka ajakirjanikuna. Norman Mailer on pälvinud kaks mainekat Pulitzeri auhinda.

Tom Ripley on noor mees, kes tahab New Yorgis raha kokku ajada, tehes seda vahendeid valimata. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.

Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.

Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas -- keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, -- pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale.Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks -- ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.

Henry Jamesi ühe tuntuma romaani "Daami portree" (1881) peategelane on Isabel Archer, noor, kaunis ja avameelne, ehk pisut naiivne Uuest Maailmast pärit naine. Kui Isabel oma rikka tädi saatel Euroopasse kolib, loodab too näha oma noort sugulast peagi pruutkleidis. Isabelil on palju kosilasi, kelle hulgast ta valib pealtnäha just kõige õigema. See on lugu armastusest ja reetmisest, kus hoolimata kõigist püüdlustest jäävad alati võitjaks saatuse eripalgelised käigud.Sügavate psühholoogiliste romaanidega kuulsust kogunud Ameerika päritolu kirjanik ja kriitik Henry James (1843–1916) oli arvamusel, et hea kirjandusteos peaks olemuselt sarnanema intelligentse vestlusega. James, kes veetis suure osa oma elust Euroopas, kajastab oma teostes tihtipeale Vana ja Uue Maailma vastuolusid ja eripärasid.Henry Jamesi hinnatakse kõrgelt eelkõige oskuse pärast kirjeldada paeluvalt oma värvikate karakterite kõige sügavamaid iseloomujooni ja omadusi, kasutades selleks aeg-ajalt ka pisut mängulist huumorit ning demonstreerides ühtlasi suurepärast keelekasutust.

Charles Dickensi suurepärasest romaanist loeme Davidi raskest lapsepõlvest – lapsendamisest ekstsentrilise tädi poolt, lapsepõlvesõbra reeturlikkusest, karjääri alguse muredest, ebaküpsest noorest armastusest ning viimaks edust ja õnnest. Davidi lapsepõlve tundeline kujutamine on teinud «David Copperfieldist» ühe maailma kõige armastatuma romaani. Inglise kultuurilukku ja koguni briti mõtlemisviisi on see raamat vähemalt niisama püsivaid jälgi jätnud kui näiteks «Kevade» Eestis. Imelise sujuvusega põimub selles teoses vahetu lapsepõlveelamus ja üldinimlik lapsepõlvenostalgia, traagiline ja koomiline.

20. sajandi saksa kirjanduse klassiku Thomas Manni (1875–1955) filosoofiline romaan, mis on kogu tema loomingu omapärane kokkuvõte. Teose sündmustik ja tegelaskond on piiratud, tähelepanu keskpunktis on peategelase, helilooja Adrian Leverkühni saatus ja hingeelu, mida esitatakse tema sõbra poolt Teise maailmasõja lõpukuudel ülestähendatava biograafia kujul. «Doktor Faustus» sai kohtumõistjaks kogu selleaegse vaimumaailma, poliitika ja kunsti üle.

«Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast» on midagi enamat kui raamat. Sellest müütilisest teosest on võtnud mõõtu põlvkondade viisi suleseppi. Kaheköiteline suurteos ajendas uusaja romaani arengus pöörde, millel pole jõulisuselt võrdväärset. Romaan on mõjutanud sadu ja sadu kirjanikke, nagu Defoe, Fielding, Dickens, Flaubert, Dostojevski ja Joyce. Raske uskudagi, et täielikult anti «Don Quijote» eesti keeles välja alles pärast Teist Maailmasõda ning esimene kordustrükk paar aastat pärast Stalini surma. Nüüdseks saab romaani lugeda vähemalt seitsmekümnes keeles.

Anonüümse Eesti modelli lugu elust enesest

Dr. Heinrich Rosenthali mälestused on ühe saksastunud keskkonnast pärit, kuid eesti rahvuslikuks tegelaseks tõusnud vastuolulise mehe mälestused, mis kirja pandud saksa keeles ja sakslastele mõistmaks eestlaste püüdlusi. Ta sündis 25.06.1846, Tartus ja suri 28.05.1916, Tallinnas. Õppis 1865–1871 Tartu ülikoolis arstiteadust. Oli üks Kalevipoja õhtute algatajaid ja 1869 I üldlaulupeo pidukomitee liige. 1870. a. "Vanemuises" etendunud esimeses Eesti näitemängus, L. Koidula eestistatud "Saaremaa onupoeg" oli Heinrich Rosenthal üks osatäitjatest. Oli 1884–1895 EÜS-i vilistlaskogu esimees ehk vilistlaste talitaja, auvilistlaseks valiti 1895. a.

Ernst Jaakson on üks kõige kummalisema saatusega riigiametnikke Eesti ajaloos. Tema lahkumine Eestist Ameerikasse 1929. aastal on tagantjärele omandanud müütilise värvingu. Jaakson sõitis San Franciscosse diplomaatilise õpipoisina, kuid jäigi USA-sse ja temast sai Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandja Nõukogude okupatsiooni ajal. Legendaarne oli ka ta kojutulek 1992. aastal, kui taasiseseisvunud kodumaal tähistati esimest korda Eesti Vabariigi sünnipäeva. Alates 1965. aastast kehastas Jaakson oma isikus Eesti Vabariigi niitpeeneks kulunud juriidilist eksistentsi, mis alatasa ähvardas katkeda. Isegi Jaaksoni pikaealisus mõjus mütoloogilise seigana: tema ei tohtinud ju enne Eesti taasiseseisvumist surra, sest ta oli viimane elusolev Eesti Vabariigi ametlik diplomaatiline esindaja välismaal – järelikult ka Eesti Vabariigi diplomaatilise esindatuse ja üleüldse tema rahvusvahelise olemasolu tagatis. Niikaua kui Jaakson oli elus, oli olemas juriidiline Eesti Vabariik.

"Ela ja lase teistel surra" on Ian Flemingi teine James Bondi romaan. Imeilus, ennustaja-võimetega Solitaire on ühtaegu Mr Suure vang ja tööriist. Bondil pole aga ebausuks mahti, ta teab, et krimi-sündikaadi boss Mr Suur on ka Nõukogude Liidu tippagent. Pärast Harlemi jazziklubides, Miamis ja Kariibi mere saartel aset leidnud jälitamist mõistab Bond, et tegu on ühe ohtlikuma mehega, keda ta eales kohanud. Ja keegi, isegi mitte mõistatuslik Solitaire, ei suuda öelda, kuidas seekordne vastasseis lõpeb.

Igal ajastul on oma tondilood. Tondidki vananevad ja lähevad moest. Ja enamasti ei jää õudusromaanide autorid kirjanduslukku püsima. Mary Shelley "Frankensteinil" oli rohkem õnne. Kirjutatud gooti õudusromaanide vaimus – "et lugeja pelgaks tagasi vaadata, et veri ta soontes tarretaks", nagu märgib autor eessõnas –, sai teosest ometigi midagi rohkemat: enese teadmata pani autor aluse uuele žanrile. "Frankensteinil" õnnestus olla maailma esimene avaldatud teaduslik-fantastiline romaan.

Lennart Meri (1929-2006) – Eesti riigimees ja armastatud president 1992-2001 – oli varasemal ajal, okupatsiooniaastatel, tuntud peamiselt filmimehe ja kirjanikuna. Kunstilise loojana oli tema missioon siiski sarnane hilisema poliitikukarjääri kreedoga: jutustada Eesti, Euroopa ühe põliseima rahva lugu. Me oleme oma ajaloo sees suured. See tähendas toetumist sügavale ajalootundmisele: faktidele muistsest geograafiast, folkloorile, antiikallikatele jne. Sellelt põhjalt ongi sündinud Lennart Meri "Hõbevalge" ja selle täiendus "Hõbevalgem", kus lugeja viiakse läbi ootamatute ajaloo- ja folklooriseoste julgete järeldusteni meie kõige kaugemas ajaloos. Ometi saab sellest paeluvast raamatust teha järeldusi tänase Eesti kohta. "Hõbevalge" ilmus esmatrükis 1976, "Hõbevalgem" 1984, autorile jagus nii ajastuomast kriitikat kui ka tunnustust, muu hulgas näiteks 1989. aastal Puksovi fondi auhind. Ometi ei ilmunud need tekstid autori eluajal üheski kordustrükis – selline oli autori tahe, et ta jõuaks teha vajalikke täpsustusi ning täiendusi. Nüüd ilmuv tekst on mainitud esmatrükkide ühendatud versioon, kusjuures muudatustes ja täiendustes on tuginetud autori enese märkmetele. Selle pieteeditunnet nõudva toimetamistöö on teinud Mart Meri ja Urmas Sutrop.

Inglise kirjaniku ja kriitiku Edward Morgan Forsteri (1879–1970) «Howards End» (1910) on kirjaniku mainekaim romaan. See on vaimukas jutustus, mille sündmused leiavad aset ühes väikeses Inglise külas. Forster kirjeldab kahe naabri vahelisi suhteid, milles põrkuvad pisut boheemlaslik kunsti- ja kirjandusmaailm ning karm realistlik ärimaailm. Ühel poolel on õed Margaret ja Helen Schlegel ning teisel Wilcoxide perekond. Õhkkonna muudavad pingeliseks nende keerukalt põimunud suhted. Heleni impulsiivne abielu Paul Wilcoxiga, Margareti soojad suhted kadunud mrs. Wilcoxiga, ning kahe perekonna muud kokkupuuted moodustavad raamatu edenedes tervikliku loo. Siin on peategelaste läbimõtlematuid tegusid, kiirelt vahelduvaid tundepuhanguid, vääritimõistmisi ning tegude paratamatuid tagajärgi – teisiti ei saakski, kui omavahel vastandatakse kaine mõistus ja südame hääl. 1991. aasta samanimelises filmis tegid kaasa Hollywoodi tippnäitlejad Emma Thompson ja Anthony Hopkins. Kokku on Forsteri teoste põhjal valminud viis Hollywoodi ekraniseeringut.

Tegelikult on ka tema "Isade maas" (1935) loodud pilt Vabadussõjast paratamatult gailitlik ja kindlasti veidi teistsugune kui tõsine teaduslik vaade ajaloosündmustele. Siin on keskmes huvitavad seigad, üksikud episoodid "kolmanda kompanii" võitlusteelt. Aga üldpilt, mis raamatut lugenul Vabadussõjast jääb, on ometi kokku vabadussõjalik, kindlasti saab siit aimu just sellest, kuidas täpselt tuli võit Vabadussõjas. Gailit oli ka ise sõjas, teenides sõjakirjasaatjana – ja seda niihästi Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas.

Romaan "Jäälätted" (esmatrükk Rootsis 1958) kuulub Bernard Kangro loomingu tippu ja annab pildi ülikoolist 1930. aastatel. Tegemist on esimese raamatuga kirjaniku kuueosalisest romaanisarjast, nn Tartu-tsüklist, ja seda on peetud eesti proosa poeetilisimaks Tartu-kujutuseks. Kahtlemata tugineb autor ka omaenda mälestustele üliõpilasajast, mis päädis 1938. a. magistrikraadiga eesti soneti ajaloo uurimise eest.

19. sajandi Istanbul, Osmanite impeeriumit raputavad muutuste tuuled. Mitte kõik ei ole rahul sultani reformidega ning sündimas on hoolikalt ettevalmistatud vandenõu. Yasim, eunuhh ja sultani usaldusalune, peab lahendama nelja ohvitseri mõrva. Selle käigus satub ta haaremisse ja Istanbuli hämaratesse paikadesse ning teda aitab terve rida värvikaid tegelasi eesotsas Poola suursaadikuga.

Romaanis leidub küllaga seda, mille üle XXI sajandi alguses mõtiskleda. See romaan ongi mõtlemiseks, alates juba teadlikust võõritusvõttest, mida autor kasutab, saates oma kaasaegse Connecticuti jänki VI sajandisse, muistsete brittide legendaarse kuninga Arthuri õukonda. Twaini jänki püüab kuningas Arthuri riigi lihtrahvast viletsuseilmast, kiriku ja rüütelkonna türannia alt siiralt välja aidata.

Võõritus osutab paroodiale keskaegse ilmavaate ja pimeduse üle, aga ka nende ajalooromaanide üle, mis alates Walter Scottist on püüdnud lugejat püüda muistsete aegade nostalgilisse ulma.

"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gaili­ti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled ini­mene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.

Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamist.

Victor Hugo romaan «Jumalaema kirik Pariisis» on üks romantismi tippteoseid. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu, keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku don Frollo väärastunud kirg aga saadab ta surma. Vaid Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt. Samas on see ka lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI piiratusest ja julmusest ning sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist.

Teose «Justine ehk Vooruse õnnetused» peategelaseks on noor pankuritütar, kelle vanemad pankroti järel surevad. 12-aastane Justine ja tema 15-aastane õde Juliette peavad nüüd maailmas ise hakkama saama. Õdede iseloom ja välimuski on vastandlik: Justine on tagasihoidlik, õrn ja ingellik, Juliette aga koketeeriv ja paheline. Õdede teed lähevad romaani alguses lahku: Juliette´ist saab tänu kuritegudele ja prostitutsioonile krahvinna Lorsange, vooruslikku Justine´i tabavad kannatused, mida Sade oma teose lehekülgedel kirjeldab.

Triloogia rajaneb professor Herbert Normanni päevikutel. Normann sündis Tartus trükkali pojana, õppis Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, vahepeal aga võttis sanitari ja velskrina osa Vabadussõjast.

Sama elusaatuse on Mikelsaar andnud ka romaanide peategelasele Jaagup Vokile. Lisaks on kirjanik kasutanud teisigi dokumente ja uurimusi. Seeläbi kirjeldab ta asjatundlikult mitmeid ajaloolisi tegelasi ja sündmusi, nagu ka toonast miljööd. Ajastuomaseid detaile lisab Jaagupi ema harjumus lugeda ette ajalehti: nii saab lugeja teada toona rahva meeli ärevil hoidnud uudistest ja rindeteadetest, aga ka kõmulistest kuritegudest ja õnnetustest.

Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse. Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada. Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks. Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.

Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.

Tavatu lugu balti aadliku, Võisiku mõisahärra Timotheus von Bocki ja tema naise Eeva endise lihtsa taluneiu kompromissitust elust möödunud sajandi esimesel poolel. Raamat, mille ridadesse (ja ka nende vahele!) on autor kirjutanud palju selliseid tõdesid, mille avaldamine kaasaegset teemat käsitlevas teoses olnuks esmatrüki ilmumise ajal (1978), mõeldamatu. Tugeva isiksuse ja diktatuuri vastasseisu teema ajendas paljude allasurutud tõdede taasärkamist ja aktualiseerumist. "Keisri hull" on tõlgitud soome, rootsi, vene, ungari, bulgaaria, leedu, tšehhi, slovaki, norra, prantsuse, hollandi, hispaania, portugali, saksa ja inglise keelde.

"Kellavärgiga apelsinis" maalib Burgess hirmutava kujutluspildi tulevikuühiskonnast, kus vastanduvad peategelane Alex kui üksikisiku vägivalla kehastus ning riiklik, seadustatud vägivald. Alex on teismeline kurjategija, kes paneb oma kambaga toime jõhkraid tegusid. Ta satub vangi, kus kurjust püütakse temast meditsiiniliste manipulatsioonidega välja juurida. Lisaks noorukitekambale demonstreerib Burgess ka täiskasvanute maailma valelikkust, saamahimu ja ideaalitust. Teos lahkab igavest probleemi: kust tuleb kurjus? Kas see sünnib inimese loomusest, kasvatusest või ühiskonnast?

Eradetektiiv V. I. Warshawski teab algusest peale, et Consuelo Alvarado sündimata lapsel pole just kõige paremini läinud. Consuelo on kuueteistkümneaastane ja diabeetik ning V. I. sõbra tütar. kui algab enneaegne sünnitus, ei suuda Warshawski meeleheitlikud pingutused haiglasse jõudmiseks tüdrukut ega tema last siiski päästa. Peagi uurib Warshawski võimalikku valeravijuhtumit ning avastab, et ahnuse tõttu on inimesed võimelised kasutama ükskõik kui suurt vägivalda.

Indias sündinud inglise kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) romaan iirlasest sõduri poja, Indias kasvanud terase ja seiklushimulise noore mehe juhtumustest, kes Briti salateenistuse ülesandeid täites rändab vana tiibeti laama saatjana läbi kogu Põhja-India. Nende teekonna kujutus annab värvika pildi sellest maast – erinevatest rahvastest, uskumustest, kommetest.

1980. aasta sügisel allkirjastasid 40 haritlast kirja, mis hoiatas venestamispoliitika eest ja virgutas tublisti eestlaste eneseteadvust. Andres Tarandi "Kiri ei põle ära" on isiklik tagasivaade "40 kirja" saamisloost ja sellele järgnenud sündmustest.

Autorile omane järsk huumorimeel ning sõjajärgse Saksamaa kriitiline kujutamine on ehedalt tunda 1965. aastal ilmunud satiirilises romaanis «Klouni silmaga», kus minategelane mängib meelsamini narri, kui võtab ühiskonnas sisse ootuspärase koha. Heinrich Bölli üheks populaarsemaks osutunud teos (müüdi kohe üle saja tuhande eksemplari) häiris tõsiselt katoliku kirikut. 1917. aastal Kölnis sündinud Heinrich Böll oli olulisemaid ja enimloetud Teise maailmasõja järgseid saksa kirjanikke. Böll oli väheseid oma kooli poisse, kel õnnestus vältida liitumist Hitlerjugendiga. Mobiliseerituna sai ta sõjas neli korda haavata, enne kui sattus ameeriklaste kätte vangi. Kirjutama hakkas ta peagi pärast sõja lõppu, esimesed lood avaldati 1947. Järgmise sakslasena pärast Herman Hesset pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna (1972). Kirjanikuna pidas Böll oma kohuseks olla ühiskonna südametunnistusele koputaja ning ta jagas seda rolli pikalt Günter Grassiga. Hoolimata oma katoliiklusest kritiseeris ta usinalt kirikut ning kaitses isikuvabadusi ja enesemääramisõigust. Nii ta raamatute hoiakud kui ka avalikud ütlemised põhjustasid Böllile hulganisti ebamugavusi, paremkonservatiivsed ajalehed kahtlustasid teda isegi vasakterroristide soosimises.

Ameerika Ühendriikide presidendi vastuvõtu ajal Valges Majas leiab aset pealtnäha tähtsusetu vahejuhtum, aga just see viib presidendi mõttele tõhustada oluliselt võitlust narkootikumidega. Iseäranis kokaiiniga, mille tarbimine on kulutulena levinud ja annab Colombia narkokartellile muinasjutulisi kasumeid. Aastaid CIA vastuluure juhina töötanud, nüüd aga pensionipõlve pidav Paul Devereaux, hüüdnimega Kobra, saab ülesande kokaiiniärile lõpp teha ja talle antakse selleks volitused, mida on ainult vähestele kunagi usaldatud.

Enn Nõu on peetud kõige tundlikuma lähiajalootajuga eesti pagulaskirjanikuks, kelle loomingu põhiaines on Eesti saatus pärast teist maailmasõda, eriti poliitilisest eksiilist vaadates. Tema mitmes ajas kulgev romaan "Koeratapja" räägib ühelt poolt uudses võtmes Otto Tiefi valitsusest, mis tegutses septembris 1944 vahetult enne N. Liidu okupatsioonivägede Eestisse jõudmist. Teine plaan keskendub pagulaselu argipäevale, kust ei puudu abielukriisid, erinev suhtumine kodumaal toimuvasse, KGB kohalolu vari jms. Raamatu esmatrükk ilmus Stockholmis 1988. aastal, Eesti laulva revolutsiooni ajal, ja seetõttu võib "Koeratapjas" näha ka kogu poliitilise paguluse kokkuvõtet. Romaan kuulub eesti pagulaskirjanduse tähtteoste hulka ja ilmus 1993 ka kodumaal. Enn Nõu sündis (1933. a.) Tallinnas agronoom Joosep Nõu perekonnas, käis koolis algul Hiiul, alates 1944 Rootsi koolides, kõrgema meditsiinilise hariduse omandas Uppsala ülikoolis (dr med 1978), kus töötas dotsendi ja juhtiva kopsuarstina kuni 1998. 1957. a. abiellus kirjanik Helga Nõuga, kolm last.

"Kõuepilvede saatel" on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921–1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse. "Saatuslikus kolmnurgas" on jätkuna teosele "Kõuepilvede saatel" kogu sündmusküllaseid mälestusi baaside-ajast kuni autori Eestist lahkumiseni 1944. aastal. Autoril on tulnud läbida keerulisi olukordi olles jälitatud nii NKVD kui ka Saksa SD poolt. Ta jutustab hulga avalikkusele seni tundmata juhtumeid tolleaegse meeleolu värvikalt joonistatud taustal. Teoses esineb üle saja nime, osa neist meie avaliku elu tegelasi. Kõiki on vaadeldud ning hinnatud Eesti iseseisvuse vaimus tegeleva isiku aspektist, püüdes nende käitumist ka inimlikult mõista. "Läbi varemete" jätkab Raag oma mälestusi, seekord aastatest 1944–1949, alates meresõidust Saksamaale ja elust seal, käsitledes peamiselt laagrielu mitmes põgenikelaagris, lõpetades lahkumisega USA-sse. Aine on jaotatud viiekümnesse eri peatükki, see sisaldab rohkesti autentset materjali, käsitledes laagrielu igapäevaseid sündmusi ja nende juhtimist, võimude skriinimisi, venelaste külaskäiku, eestlaste kultuurilist isetegevust – ajakirjanduse organiseerimist, laulukoore, kirjandusvõistlusi, näitusi jne. Terava pilguga nähtuna, värvikalt kirjeldatuna libiseb meie silme eest mööda see aeg nagu vana, juba ununenud film.

Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus... Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli"teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.

Mulle tundub, et tavahoiakuid võiksime kokku võtta järgmiste lausetega:

Kui X käitub lollisti teadlikult ning ühiskonna arvates vääradest tõekspidamistest lähtuvalt, siis on ta kuradi loll ja tuleks nt tapalavale saata.
Kui X ei oma küllaldaselt teadmisi või teab ebavajalikke asju, siis on ta jumala loll ja väärib pigem kaastunnet.
Kui X käitub adekvaatselt või oma kasulikke teadmisi, siis on ta kuradi tark ja temaga on kasulik hästi läbi saada.
Pole tänapäeval meie hulgas ühtegi inimest, kes oleks jumala tark, st tõeliselt tark ja kardetavasti oleks selline tarkus midagi sellist, mille kohta võrukeelne vanasõna ütleb: “Ülearvu suur tarkus um tuusama, miä suur ullus.”