Tooted
"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp
Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.
Agatha Christie on maailma enimmüüdud autor ning tema näidend "Hiirelõks" on kõige kauem mängukavas olnud etendus – seda on 1952.aastast kuni tänase päevani mängitud enam kui 20 000 korda. Ajaloolise tõe huvides võib arvata, et Piiblit ja Shakespeare'i teoseid on aastasadade jooksul küll rohkem müüdud, aga selle kohta puuduvad statistilised andmed. 1926. aasta 3. detsembril kaob üheteistkümneks päevaks kuritegude kuninganna Agatha Christie. Järgmisel päeval leitakse küll tema auto, aga kirjanikust ei ole jälgegi. Arsti haridusega autor käsitleb Agatha Christie elu ja loomingut küll lapseeast vanapõlveni, kuid uurib lähemalt just 11-päevase kadumise tagamaid. Raamatust selgub, et maailma armastatuima deektiivromaanide autori elu on olnud samavõrd põnev kui tema raamatud...
«Armas» (1987) on tõestisündinud loost inspireeritud jutustus, mille keskseks tegelaseks on mustanahaline orjatar Sethe, kes on sunnitud põgenema oma kurjade peremeeste eest. Olles niivõrd valuliselt orja elu tundma õppinud, teeb naine ränga otsuse. Kui jälitajad on juba lähedale jõudnud, siis püüab paanikas ema tappa oma lapsi, et päästa neid veelgi kohutavamast tulevikust orjana. Siiski õnnestub see plaan vaid väikese, veel nimeta imikuga. Lapsukese hauakivile kirjutatakse «Armas» (Sethel ei jätku lihtsalt raha kirjutamaks «Väga armas»). Peagi hakkavad aga naist ja tema teismelist tütart kummitama mineviku ja veretöö tumedad varjud. Chloe Anthony Wofford ehk Toni Morrison (1931) on ameerika naiskirjanik, kelle teos kirjeldab mustanahalise naise katsumusi rassistlikus maailmas. Ka kirjanik ise on rassismi all kannatanud. Selle tõttu oli tema perekond sunnitud vahetama elukohta ja kolima USA lõunaosast Ohiosse. Toni Morrison on oma romaani «Armas» eest pärjatud maineka Pulitzeri auhinnaga (1988) ning Nobeli kirjanduspreemiaga aastal 1993.
Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.
Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas -- keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, -- pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale.Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks -- ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.
Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.