.jpg)
Tooted
"Igatahes oli naisel tol romantilisel ajal suurem mõju tööliste massile kui mehel. Eriti noorel naisel. Nad hakkasid teda jumaldama, uskuma temasse kui kõrgemasse olevusse, läkitatud kustki teisest ilmast neid rõhutuid ja vaevatuid päästma." Marta Lepp
Mitme huvi, ande ja nimekujuga mehe elu oli pikk, tähelepandavalt aktiivne ja muutusterohke. Teekond algas Võrumaalt Orava vallast Päevakeste talust aastal 1886 ja lõppes New Yorgis aastal 1971. Selle ülesjoonistamiseks läheks vaja suuremat osa gloobusest. Eestlaste seas, kes 20. sajandil avalikku elu elasid, oli ta isiku ja toimijana dünaamilisemaid: revolutsionäär, tegevpoliitik, kirjanik, maailmarändur, ajakirjanik, diplomaat. "Aegade sadestuse" esimene osa "Noorusmaa", mis maalib värvika ja tundeerksa pildi kirjaniku lapsepõlvest ja kooliajast Võru-, Setu- ja Petserimaal, ilmus 1963.a. Lundis. Teine osa "Punane ja must" (ilmunud Lundis 1965) annab pildi sajandialguse Tartust ja kirjaniku põgusast maapaost Šveitsis. Lõpetamata jäänud kolmas, pealkirjata osa, on varem ilmunud üksnes ajakirja "Tulimuld" lehekülgedel. Nüüd on nad saanud kõik ühte raamatusse.
Agatha Christie on maailma enimmüüdud autor ning tema näidend "Hiirelõks" on kõige kauem mängukavas olnud etendus – seda on 1952.aastast kuni tänase päevani mängitud enam kui 20 000 korda. Ajaloolise tõe huvides võib arvata, et Piiblit ja Shakespeare'i teoseid on aastasadade jooksul küll rohkem müüdud, aga selle kohta puuduvad statistilised andmed. 1926. aasta 3. detsembril kaob üheteistkümneks päevaks kuritegude kuninganna Agatha Christie. Järgmisel päeval leitakse küll tema auto, aga kirjanikust ei ole jälgegi. Arsti haridusega autor käsitleb Agatha Christie elu ja loomingut küll lapseeast vanapõlveni, kuid uurib lähemalt just 11-päevase kadumise tagamaid. Raamatust selgub, et maailma armastatuima deektiivromaanide autori elu on olnud samavõrd põnev kui tema raamatud...
Tom Ripley on noor mees, kes tahab New Yorgis raha kokku ajada, tehes seda vahendeid valimata. Kui rikas Herbert Greenleaf pakub peategelasele võimalust sõita Itaaliasse, et veenda tema ülbet poega Ameerikasse naasma, näeb Ripley selles rikastumisvõimalust. Kõrge elatustaseme nimel on mees valmis ka käed veriseks tegema.
"Armastuse atlas: südame maastikud" on ainulaadne atlas, mis kaardistab servast servani seda tabamatut tunnet, mida kutsutakse tõeliseks armastuseks. See raamat viib lugeja teekonnale, mis on ühekorraga nii tundmatu ja uus kui ka tuttav ja omane. Armastuse maastik ei ole enam terra incognita.
"Armastuse atlas" esitab väljakutse südamele ja mõistusele. Diana Issidoridese esseed sobitavad armastuse teaduse kokku bioloogia ja evolutsioonilise psühholoogiaga, füüsilise külgetõmbejõu meeste ja naiste ajutegevuse erinevustega. Esseedele pakuvad mängulist vaheldust tujutõstvad kaardid ja jutukesed. Erik d'Ailly ja Willum Morschi kartograafia on kaardimeistrite kunsti meistriteos, mis selles raamatus aitab nähtavale tuua armastuse erakordset avarust.
"Armastuse atlas" on mõtteline järg 2004. aastal ilmunud "Kogemuste atlasele", mille kaardid kirjeldavad meie igapäevaseid mõtteid ja kogemusi. Need kaks raamatut esindavad uudset ja algupärast ideed teksti ja kaartide ühendamisel.
Dagmar Normeti esmakordselt ühiste kaante vahel ilmuvad mälestused kannavad endas 1920-ndatel Eestis sündinud põlvkonna saatust. Mälestuste taustaks on 1920-ndatel Eestis sündinute saatus. Nad alustasid õnnelikult, oli oma riik, nad said hea hariduse, küll mitte kõik. Maailm avardus ja oli täis kutsuvaid võimalusi – paraku üürikeseks ajaks.
Mälestusteraamat "Eesriie avaneb" (1963) ilmus Nõukogude ühiskonna ajutiselt veidi vabamal, Hruštšovi sula ajal ja sai suure menu osaliseks. Autor on tabava pilgu ja muheda stiiliga jäädvustanud peale omaenda elukäigu olulise peatüki meie teatriajaloost rohkem kui poole sajandi vältel. Mari Möldrelt on ilmunud ka mälestusraamat Ruut Tarmost (1971). Eelkõige lava-Tootsina ja endakirjutatud estraadisketšidega "Joosep Tootsi vested" rahva mällu jäänud Mari Möldre (esimesest abielust Mari-Ann (Mizzi) Möller, aastast 1926 abielus näitleja Ruut Tarmoga) sündis 13. oktoobril 1890 Tartumaal Tabivere lähedal Tormi külas rentniku tütrena. Ta õppis Narva apostliku õigeusu kirikukoolis ja von Mohri tütarlastekoolis ning alustas näitlejateed Narva seltsis Võitleja. Seejärel oli ta aastail 1909–1951 vaheldumisi tööl Vanemuises, Eesti Draamateatris ja Estonias, lühikest aega ka Rändteatris ning 1954–1960 ENSV Riikliku Filharmoonia estraadinäitleja. August Kitzbergi "Libahundi" Mari, esimese Oskar Lutsu "Kevade" lavastuse Joosep Toots, Hugo Raudsepa "Mikumärdi" Mimm Soekarask, auväärses eas kehastatud Polkovniku Lesk Juhan Smuuli samanimelises näidendis on vaid mõned armastatud ja pärast vangilaagrist naasmist jumaldatudki artisti osatäitmised. Möldre laevamehaanikust poeg Caius Möller vangistati 1941. a kevadel Tallinnas, talle määrati laagrikaristus ja ta kadus igaveseks. 1951. a lõpul jõudis järg ka Mari Möldre ja Ruut Tarmoni, kelle osaks sai Nõukogude-vastase agitatsiooni (repertuaari) eest kümneaastane laagrikaristus koos kolmeks aastaks asumisele saatmisega. Mari Möldre vabanes vangilaagrist 1954. a suvel.
Millised on eestlased, nende vaimulaad ja kultuuriline enesetunnetus nii sisekaemusena kui väljastpoolt vaadates? Kuidas saab oma 90. juubeli künnisel hakkama väikeriik, mis seisab vapra tinasõdurina Euroopa Liidu idapiiril? Käesolev esseekogumik on valminud kümnete Eesti mõtlejate ühistööna. Autorite seas on tuntud teadusinimesi, akadeemikuid ja professoreid, poliitikuid, majandustegelasi, ajakirjanikke, kunstnikke, teatri- ja filmitegijaid ning popkultuuri tähti.
Mahukas mõttekogus kõlavad hääled eri põlvkondadelt, ühiskonnaredeli astmetelt ja elualadelt.
Dr. Heinrich Rosenthali mälestused on ühe saksastunud keskkonnast pärit, kuid eesti rahvuslikuks tegelaseks tõusnud vastuolulise mehe mälestused, mis kirja pandud saksa keeles ja sakslastele mõistmaks eestlaste püüdlusi. Ta sündis 25.06.1846, Tartus ja suri 28.05.1916, Tallinnas. Õppis 1865–1871 Tartu ülikoolis arstiteadust. Oli üks Kalevipoja õhtute algatajaid ja 1869 I üldlaulupeo pidukomitee liige. 1870. a. "Vanemuises" etendunud esimeses Eesti näitemängus, L. Koidula eestistatud "Saaremaa onupoeg" oli Heinrich Rosenthal üks osatäitjatest. Oli 1884–1895 EÜS-i vilistlaskogu esimees ehk vilistlaste talitaja, auvilistlaseks valiti 1895. a.
Oleme osakesed uhkest eksperimendist nimega Euroopa Liit, aga kui palju me teda tegelikult tunneme? Teos on mõtteliseks jätkuks Martin Kala koostatud kogumikele "Eesti mütoloogiad" ja "Uued mütoloogiad", milles vaagitakse tänase Eesti enesekuvandi ja koha üle Euroopas.
Inglise kirjaniku ja kriitiku Edward Morgan Forsteri (1879–1970) «Howards End» (1910) on kirjaniku mainekaim romaan. See on vaimukas jutustus, mille sündmused leiavad aset ühes väikeses Inglise külas. Forster kirjeldab kahe naabri vahelisi suhteid, milles põrkuvad pisut boheemlaslik kunsti- ja kirjandusmaailm ning karm realistlik ärimaailm. Ühel poolel on õed Margaret ja Helen Schlegel ning teisel Wilcoxide perekond. Õhkkonna muudavad pingeliseks nende keerukalt põimunud suhted. Heleni impulsiivne abielu Paul Wilcoxiga, Margareti soojad suhted kadunud mrs. Wilcoxiga, ning kahe perekonna muud kokkupuuted moodustavad raamatu edenedes tervikliku loo. Siin on peategelaste läbimõtlematuid tegusid, kiirelt vahelduvaid tundepuhanguid, vääritimõistmisi ning tegude paratamatuid tagajärgi – teisiti ei saakski, kui omavahel vastandatakse kaine mõistus ja südame hääl. 1991. aasta samanimelises filmis tegid kaasa Hollywoodi tippnäitlejad Emma Thompson ja Anthony Hopkins. Kokku on Forsteri teoste põhjal valminud viis Hollywoodi ekraniseeringut.
Tegelikult on ka tema "Isade maas" (1935) loodud pilt Vabadussõjast paratamatult gailitlik ja kindlasti veidi teistsugune kui tõsine teaduslik vaade ajaloosündmustele. Siin on keskmes huvitavad seigad, üksikud episoodid "kolmanda kompanii" võitlusteelt. Aga üldpilt, mis raamatut lugenul Vabadussõjast jääb, on ometi kokku vabadussõjalik, kindlasti saab siit aimu just sellest, kuidas täpselt tuli võit Vabadussõjas. Gailit oli ka ise sõjas, teenides sõjakirjasaatjana – ja seda niihästi Vabadussõjas kui ka Esimeses maailmasõjas.
Romaanis leidub küllaga seda, mille üle XXI sajandi alguses mõtiskleda. See romaan ongi mõtlemiseks, alates juba teadlikust võõritusvõttest, mida autor kasutab, saates oma kaasaegse Connecticuti jänki VI sajandisse, muistsete brittide legendaarse kuninga Arthuri õukonda. Twaini jänki püüab kuningas Arthuri riigi lihtrahvast viletsuseilmast, kiriku ja rüütelkonna türannia alt siiralt välja aidata.
Võõritus osutab paroodiale keskaegse ilmavaate ja pimeduse üle, aga ka nende ajalooromaanide üle, mis alates Walter Scottist on püüdnud lugejat püüda muistsete aegade nostalgilisse ulma.
"Juhanson" jätkab romaani esimeses pooles mõneti August Gailiti "Isade maa" (1935) karnevalliku sõduriromaani joont. Selle taust on Talve soomepoisiaeg Jalkala koolituslaagris, Rajajoe eesliinil ja mujal, kollektiivseks kangelaseks kaheksameheline jagu. Kuskil – kes teab kus – käib suur sõda Uue Euroopa mitme võistleva Neuordnung'i, Hitleri ja Stalini vahel, aga eesti sõdur elab suurtesse sadistlikesse ideedesse nakatumata oma äraootavat muldonnielu, püüdes olemise nirususest huumoriga üle saada ja korvates välist tohuvabohu oma igapäevaseid rituaale sooritades. Need on suuresti sõnalist laadi, aga sõnal on ka sõja ajal suur jõud. Tuleb vahel iseenesele härra öelda, nagu õpetab romaani kuulsaks saanud nimitegelane Voldemar Juhanson, muidu läheb meelest ära, et oled inimene olnud. Romaani teine pool keskendub juhtumustele Põhja-Saksamaal ja eriti Taani piiri äärses Flensburgi laagris. Siin on vähem kuraasikat väljamõeldist ja rohkem mälestuslikku, kuid lugemismõnu aina kasvab.
Romaan juurdleb selle üle, kas Eesti ristimine 13. sajandi alguses võinuks minna ka vägivallatult. Kas sõda jääks tulemata, kui võtaksime usu ise vastu, küsib kirjanik peategelaste suu läbi. Vaevalt on võimalik anda lõplikku seletust, miks võttis Skandinaavia usu ise vastu, Läänemere idakaldal aga tõi see kaasa koloniseerimise. Kogu Euroopa ristiusustamise taustal võib olulisemaks teguriks pidada tugevaid valitsejaid, kes asusid uue usu ja kiriku etteotsa. Eesti- ja Liivimaal neid paraku ei olnud. Siinsete rahvaste kahjuks mängis ka ajastus. 12. ja 13. sajandi vahetusel, kui ristiusu levik jõudis Läänemere idakaldani, olid Euroopa kristlikud riigid ja kirik juba piisavalt jõudu kogunud. Nõnda võisid nad endale lubada rajamaade vallutamist.
Victor Hugo romaan «Jumalaema kirik Pariisis» on üks romantismi tippteoseid. See on lugu ilu, headuse ja puhtuse võrdkujust Esmeraldast, tänavatantsijatarist, kelle ümber keerleb nelja mehe saatus. Hädavaresest poeet ja filosoof Gringoire võlgneb talle elu, keigarist kapten Phoebus võidab ta südame, vaimuliku don Frollo väärastunud kirg aga saadab ta surma. Vaid Quasimodo, Jumalaema kiriku küürakas kellalööja, on ainus, kes armastab Esmeraldat ennastohverdavalt. Samas on see ka lugu Pariisi põhjakihtide, Imede Õue asukate ustavusest ja vaprusest, kuningas Louis XI piiratusest ja julmusest ning sugugi mitte viimases järjekorras, lugu Jumalaema kirikust ja keskaegsest Pariisist.
Jaan Krossi teoseid on tõlgitud veerandsajasse keelde ja teda on mitu korda esitatud Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. 1980. aastate algusest on Kross oma eluloo ainest kajastanud mitmes novellikogus ja romaanis. Mälestusteraamat "Kallid kaasteelised" ilmus 2003. a, II köide järgnes postuumselt 2008. Nüüd uuesti välja antav I köide hõlmab aega 1960. aastate alguseni. President Lennart Meri on öelnud: "Eesti Vabariigi kõigi katsumuste ja kõigi õnnestumiste kõige lühem kokkuvõte ongi Jaan Kross oma loominguga."
Üks tuntumaid eesti kirjanikke Jaan Kross sündis 19. veebruaril 1920 Tallinnas masinatehase meistri ja mõisasepa tütre järeltulijana. Tema isa arreteeriti 1944. a lõpul ning hukkus 1946. a Nõukogude vangilaagris. Kross kasvas Kalamaja linnaosas, õppis J. Westholmi gümnaasiumis ja Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Pärast Eesti okupeerimist osales ta 1940. a nn juulivalimiste rahvuslike vastaskandidaatide ülesseadmise aktsioonis. Vabastamise asemel uueks okupatsiooniks kujunenud Saksa ajal oli Kross esmalt ajalehe "Postimees" tõlk ja välisuudiste toimetaja, seejärel Tallinna Linnapanga sekretär ning Eesti Leegioni kindralinspektuuri tõlk.
Samal ajal oli ta Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kaastööline, mistõttu oli 1944. aastal vangistatud. Pärast Nõukogude uue okupatsiooni algust oli Kross ETKVLi juriskonsult ning Tartu ülikooli riigi- ja rahvusvahelise õiguse kateedri assistent. 1946. a arreteeriti Jaan Kross taas ning järgmisel aastal mõisteti talle viieaastane laagrikaristus, mida ta kandis põhiliselt Komimaal Intas. Pärast vabanemist 1951. a tuli tal minna asumisele Krasnojarski kraisse.
Stalini surma järel vabanes ta sealt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Kross on olnud Riigikogu liige Mõõdukate nimekirjas 1992–1993 ja Tartu ülikooli vabade kunstide professor. Eesti NSVs anti talle rahvakirjaniku tiitel, Eesti Vabariik väärtustas teda Riigivapi I klassi teenetemärgiga. Mitu korda esitati ta Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks. Jaan Kross suri 27. detsembril 2007. a Tallinnas.
Triloogia rajaneb professor Herbert Normanni päevikutel. Normann sündis Tartus trükkali pojana, õppis Aleksandri gümnaasiumis ja Tartu ülikooli arstiteaduskonnas, vahepeal aga võttis sanitari ja velskrina osa Vabadussõjast.
Sama elusaatuse on Mikelsaar andnud ka romaanide peategelasele Jaagup Vokile. Lisaks on kirjanik kasutanud teisigi dokumente ja uurimusi. Seeläbi kirjeldab ta asjatundlikult mitmeid ajaloolisi tegelasi ja sündmusi, nagu ka toonast miljööd. Ajastuomaseid detaile lisab Jaagupi ema harjumus lugeda ette ajalehti: nii saab lugeja teada toona rahva meeli ärevil hoidnud uudistest ja rindeteadetest, aga ka kõmulistest kuritegudest ja õnnetustest.
Valev Uibopuu romaan ilmus paguluses 1948. aastal, seega vaid mõni aasta pärast Teise maailmasõja lõppu. Teose aegruum on selgelt piiritletud: see kirjeldab ühes Eesti väikelinnas aastatel 1939–1941 aset leidnud sündmusi. Kuigi linna nime romaanis ei nimetata, mõistab lugeja kiiresti, et piirilinnakese eeskujuks saab olla üksnes Valga. Just seal oligi Uibopuu 1930. aastate lõpul elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Seda, et kirjanik tunneb väikelinna olustikku ja tüpaaže hästi ning oskab neid ka tundlikult edasi anda, on tunda romaani igal leheküljel.
"Need, kellele on saanud osaks olla kaastegevad Eesti vabaduse liikumises ja teostamises, peavad andma oma tunnistuse kaasaegsete ja uute sugupõlvede ees nii tõetruult, kui nad suudavad. Tahaksin loota, et ülestähendused käesolevas raamatus, mis on tehtud suuremalt osalt minu päevikute ja ärakirjade järgi, täidavad seda kohustust lugeja ees." Kaarel Robert Pusta
1980. aasta sügisel allkirjastasid 40 haritlast kirja, mis hoiatas venestamispoliitika eest ja virgutas tublisti eestlaste eneseteadvust. Andres Tarandi "Kiri ei põle ära" on isiklik tagasivaade "40 kirja" saamisloost ja sellele järgnenud sündmustest.
Autorile omane järsk huumorimeel ning sõjajärgse Saksamaa kriitiline kujutamine on ehedalt tunda 1965. aastal ilmunud satiirilises romaanis «Klouni silmaga», kus minategelane mängib meelsamini narri, kui võtab ühiskonnas sisse ootuspärase koha. Heinrich Bölli üheks populaarsemaks osutunud teos (müüdi kohe üle saja tuhande eksemplari) häiris tõsiselt katoliku kirikut. 1917. aastal Kölnis sündinud Heinrich Böll oli olulisemaid ja enimloetud Teise maailmasõja järgseid saksa kirjanikke. Böll oli väheseid oma kooli poisse, kel õnnestus vältida liitumist Hitlerjugendiga. Mobiliseerituna sai ta sõjas neli korda haavata, enne kui sattus ameeriklaste kätte vangi. Kirjutama hakkas ta peagi pärast sõja lõppu, esimesed lood avaldati 1947. Järgmise sakslasena pärast Herman Hesset pälvis ta Nobeli kirjandusauhinna (1972). Kirjanikuna pidas Böll oma kohuseks olla ühiskonna südametunnistusele koputaja ning ta jagas seda rolli pikalt Günter Grassiga. Hoolimata oma katoliiklusest kritiseeris ta usinalt kirikut ning kaitses isikuvabadusi ja enesemääramisõigust. Nii ta raamatute hoiakud kui ka avalikud ütlemised põhjustasid Böllile hulganisti ebamugavusi, paremkonservatiivsed ajalehed kahtlustasid teda isegi vasakterroristide soosimises.
Enn Nõud on peetud kõige tundlikuma lähiajalootajuga eesti pagulaskirjanikuks, kelle loomingu põhiaines on Eesti saatus pärast teist maailmasõda, eriti poliitilisest eksiilist vaadates. Tema mitmes ajas kulgev romaan "Koeratapja" räägib ühelt poolt uudses võtmes Otto Tiefi valitsusest, mis tegutses septembris 1944. aastal vahetult enne Nõukogude Liidu okupatsioonivägede Eestisse jõudmist. Teine plaan keskendub pagulaselu argipäevale, kust ei puudu abielukriisid, erinev suhtumine kodumaal toimuvasse, KGB kohalolu vari jms.
Raamatu esmatrükk ilmus Stockholmis 1988. aastal, Eesti laulva revolutsiooni ajal, ja seetõttu võib "Koeratapjas" näha ka kogu poliitilise paguluse kokkuvõtet. Romaan kuulub eesti pagulaskirjanduse tähtteoste hulka ja ilmus 1993. aastal ka kodumaal. Enn Nõu (1933) sündis Tallinnas agronoom Joosep Nõu perekonnas, käis koolis algul Hiiul, hiljem Rootsi koolides, kõrgema meditsiinilise hariduse omandas Uppsala ülikoolis (dr med 1978), kus töötas dotsendi ja juhtiva kopsuarstina aastani 1998. Aastal 1957 abiellus kirjanik Helga Nõuga ning neil oli kolm last.
Nii baltisaksa kui ka eesti ajalookirjutus oli üsnagi arvuka eesti soost linnarahva ju peaaegu maha vaikinud. "Kolm katku" lõi mõra maarahva-müüti. Russow oli Baltikumis varase uusaja kõige väljapaistvam kirjamees. Ja kui teda tutvustati eesti kogukonnast võrsununa, siis näitas see, et siitmaa saksakeelne kõrgkultuur ei olnud üksnes Saksamaalt imporditud koloniaalkaup, vaid kerkis ka kohalike intellektuaalsete jõudude pinnalt. "Eesti" osa Eesti varases loos ei esindanud mitte ainult poolkeelsed võõrpäritolu kultuurikandjad, vaid ka jõulised omamaised isiksused ajaloo sügavuses. Kes polnud ei sakslased, rootslased ega õieti isegi enam eestlased kitsamas mõttes, kuid kes ometi kandsid oma vaimuga Eesti reaalset pidevust.
"Kõuepilvede saatel" on mõnikümmend mälestuskildu nähtust, kuuldust ja kaasaelatust ajavahemikus 1921–1939. Need on seotud peamiselt kaastööga ajalehtedele ja kutselise ajakirjaniku tegevusega toimetuse laua taga. Sadade isikutega – osa neist meie tookordse avaliku elu tegelased nii poliitilisel kui kultuurilisel alal – on ajakirjaniku kutsetöö viinud mind kokkupuutumisse ja mõndagi sellest on talletunud mälu varamusse. "Saatuslikus kolmnurgas" on jätkuna teosele "Kõuepilvede saatel" kogu sündmusküllaseid mälestusi baaside-ajast kuni autori Eestist lahkumiseni 1944. aastal. Autoril on tulnud läbida keerulisi olukordi olles jälitatud nii NKVD kui ka Saksa SD poolt. Ta jutustab hulga avalikkusele seni tundmata juhtumeid tolleaegse meeleolu värvikalt joonistatud taustal. Teoses esineb üle saja nime, osa neist meie avaliku elu tegelasi. Kõiki on vaadeldud ning hinnatud Eesti iseseisvuse vaimus tegeleva isiku aspektist, püüdes nende käitumist ka inimlikult mõista. "Läbi varemete" jätkab Raag oma mälestusi, seekord aastatest 1944–1949, alates meresõidust Saksamaale ja elust seal, käsitledes peamiselt laagrielu mitmes põgenikelaagris, lõpetades lahkumisega USA-sse. Aine on jaotatud viiekümnesse eri peatükki, see sisaldab rohkesti autentset materjali, käsitledes laagrielu igapäevaseid sündmusi ja nende juhtimist, võimude skriinimisi, venelaste külaskäiku, eestlaste kultuurilist isetegevust – ajakirjanduse organiseerimist, laulukoore, kirjandusvõistlusi, näitusi jne. Terava pilguga nähtuna, värvikalt kirjeldatuna libiseb meie silme eest mööda see aeg nagu vana, juba ununenud film.
Seitse inimpõlve tagasi, millal issanda aastaid oli täitunud 1697, kutsus jumal Rootsi õiglase kuninga Karl XI oma rahuriiki ja siis hakkas üsna noorukese kuningana maad valitsema tema poeg Karl Kaheteistkümnes. Samal ajal... tabas ta suurt ja vägevat riiki, kõige enam aga selle kauget meretagust Eestimaa-nimelist provintsi painav viletsus...
Ilmselt eesti kirjanduse haaravaim Põhjasõja-aineline romaan on sündinud mitmeti vastuolulise kirjaniku Enn Kippeli sulest. Esmatrükis 1937. aastal ilmunud kaheosalise romaani "Kui Raudpea tuli" teine trükk ilmus juba kaks aastat hiljem. Kolmandat trükki tuli oodata aastani 1996, kuid põhjuseks polnud teose vähene kirjanduslik väärtus, vaid pigem Nõukogude režiimile vastuvõetamatult soodsas valguses näidatud "vale poole" ehk Rootsi Põhjasõja-aegne tegevus. Liiati on raamatu nimikangelaseks noor Rootsi kuningas Karl XII ehk Raudpea ise.
Vangielu mälestuste põhjal pandi kirja viieosaline romaanisari, millest "Eesti loo" sarjas ilmuvad esimesed kolm. "Kuradil ei ole varju" kujutab Pagari ja Patarei vanglat 1946. aastal. "Vägivallamaa" ja "Režiim, see kõlab uhkelt" vaatlevad Vorkuta vangilaagritesse saadetute elu aastatel 1947–1953. Aili Helm on varjunimi, mida kasutasid kaks endist poliitvangi, Hilja Rüütli ja Helmut Tarand. Põhiautor oli neist esimene, Tarandi osaks jäi toimetaja ja kaasautori roll.
"Läänemere isandad" viib meid Eesti muinasaja ühe kangelaslikuma peatüki juurde: aega, mil Läänemerd valitsesid kartmatud viikingid. Ja jutt pole ju mitte üksnes Skandinaavia asukaist, ka Eesti oma pika ja käänulise rannikuga oli viikingite asuala, meie esivanemad olidki needsamad kartmatud meresõitjad, tõelised Läänemere isandad. Küllap kuulsaim episood meie muistsest viikingiajast on seotud Sigtuna vallutamisega 1187. aastal. Sellestki ajaloolisest sündmusest on juttu "Läänemere isandates". Autor oli romaani ilmumise eel teinud tublisti eeltööd arhiivides ja muidugi kohapeal ning on saavutanud üldajaloolise pildi edasiandmisel kiiduväärse tulemuse: asjalikke kirjeldusi leidub romaanis nii saarlaste muistse elu kui uskumuste ja palju muu kohta.
"Leidik" käsitleb laulvale revolutsioonile vahetult eelnenud aega ehk aastaid 1986–1988. Koos peategelastega väisab romaan kõiki toonaseid olulisemaid sündmusi, pakkudes "eelärkamisaja" kohta võrdlemisi ammendavat kroonikat.
Peategelane, kirjanik Olte aina tormab ühelt ürituselt teisele: agiteerib nn fosforiidisõjas, käib Hirvepargi meeleavaldusel ja Tartu muinsuskaitsepäevadel, aitab käivitada loomeliitude pleenumit – ja jõuab veel palju muudki. Vähese ajaga ei sünni aga mitte ainult palju erinevaid sündmusi, vaid ka seltskondi. Ka raamatus tõdetakse: "Oltel oli praegu Kultuurinõukogu, Vellol MRP-AEG, ajaloolastel ajalugu, aga kui palju oli neid seltskondi ja isemõtlejaid, kellest Olte midagi ei teadnud!"
"Lolita" jutustab kõikehõlmavast ja vastupandamatust kirest, mida peategelane, keskealine kirjandusprofessor Humbert tunneb 12-aastase tütarlapse Lolita vastu. Pärast esmakohtumist saab tüdrukust mehe ihalusobjekt ja peagi kasutütar. Pärast tüdruku ema hukkumist asuvad mees ja tema väike nümf autoga teekonnale, mis ei saa lõppeda teisti kui dramaatiliselt. Teos, mis paheliseks peetud sisu tõttu keelustati mitmes riigis, kaasa arvatud kirjaniku sünnimaal Venemaal, on tõlgitud paljudesse keeltesse. Raamat on valitud ka 20. sajandi saja parima ingliskeelse raamatu hulka.
Oma aastakäigu Eesti ohvitseri jaoks oli Elias Kasaku elukäik tüüpiline – algkooliõpetaja diplom, mobiliseerimine tsaariarmeesse, sõjaaegne kiirkorras ohvitseriväljaõpe, võitlused I maailmasõjas, Vene kodusõja mitmes armees ja Eesti Vabadussõjas, seejärel elukutselise ohvitseri karjäär Eesti sõjaväes. Elias Kasak oli kindlasti andekam kui enamik tema kaasaegseid ja kutsekaaslasi. Sellele osutavad edukad õpingud kõrgemas sõjakoolis, õigusteaduskonna lõpetamine teenistuse kõrvalt, kiire karjäär staabiohvitserina ja õppejõutöö mitmesugustel sõjaväelistel kursustel. See kõik lõppes 1940. aasta suvel Eesti okupeerimisega. Järgnevaks ajaks oli saatus Kasakule varunud rohkesti eluohtlikke seiklusi, mille kirjeldused on mälestusteraamatu põhisisuks.
Üks tuntumaid eesti arhitekte ning ruumi- ja mööblikujundajaid Edgar-Johan Kuusik sündis 22. veebruaril 1888. a. Tartumaal Valgjärve valla Pikajärve mõisa valitseja pojana. Ta õppis aastail 1899-1906 Tartu reaalkoolis ning lõpetas 1914. a. Riia Polütehnilise Instituuudi arhitektuuriosakonna. Ta oli üliõpilaskorporatsiooni Vironia liige. Kuusik oli Esimese maailmasõja ajal Põhjarindel rindelähedaste teede ehitajate lendsalga töödejuhataja ja tegi kaasa Tallinna merekindlustuse ehitustöödel. Vabadussõjas osales ta 1918-1920 vabatahtlikuna soomusrongil ning ratsapolgu kuulipildurrühmas, võttis osa paljudest lahingutest ja sai lipniku aukraadi. Aastail 1922-1937 töötas ta vabakutselise arhitektina, seejärel Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonna arhitektina ja Tallinna Ohvitseride Keskkasiino projekteerimise büroos. Pärast sõda oli Kuusik Tallinna Riikliku Tarbekunsti Instituudi ja Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi õppejõud. Aastail 1950-1952 oli ta "kodanlikus natsionalismis" süüdistatuna Eesti Nõukogude Arhitektide Liidust välja heidetud. Tema tuntumaid töid on Tartu Tamme aedlinna planeerimiskava, Tallinna kaitseväe kalmistu planeerimiskava ja mausoleum, kunstihoone Vabaduse väljakul (koos A. Soansiga), nn. kindralite maja Gonsiori tänaval ja Ohvitseride Keskkogu hoone Sakala tänaval. Eesti Vabariik on teda tunnustanud Vabadusristi II liigi 3. järguga, Eesti NSV-s omistati talle teenelise arhitekti aunimetus. Edgar-Johan Kuusik suri 3. augustil 1974 Tallinnas.
Anna Haava (1864-1957) peatöö on ta luule, tema jutukirjandus on väike, ainult "Väikesed pildid Eestist". Kahetsetud on, et tal jäänud kirjutamata mälestused. Siiski on ammusest ajast avaldamist oodanud autobiograafiline teos "Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". See on ilus raamat peenetundelise hingeeluga lugejale, mille kaudu tekib elav pilt meie esiemade- ja esiisade-aegsest külast kui kultuurimiljööst.
Saksamaal 1949. a kirja pandud paljuütleva alapealkirjaga teos "Oskar Rütli mälestusi. Ühe eesti sugupõlve tööst ja võitlusist (1871–1949)" ilmus 1964. a New Yorgis. See on Eesti elu eesliinil tegutsenud ning paljude riigi-, vaimu- ja majanduselu tegelastega lävinud, kuid ise tagaplaanile hoidnud suurepärase mäluga mehe vaimne testament järeltulevatele põlvedele. Oskar Rütli töötas end üles tuntud majandus- ja seltskonnategelaseks ning väidetavalt üheks rikkamaks eestlaseks juba enne Esimest maailmasõda. Rütli sündis 19. detsembril 1871 Tartumaal Ahja vallas Ibaste külas rendikohapidaja pojana, õppis Võnnu kihelkonnakoolis, Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja Aleksandri gümnaasiumis ning lõpetas 1901. a Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Ta oli Eesti Üliõpilaste Seltsi liige ja seejärel 1909. a korporatsiooni Sakala asutajaid ning töötas 1902–1940 vandeadvokaadina Tartus, oli juhtivalt tegev 20. sajandi algul hoogsalt pead tõstnud eestlaskonna rahvuslikes algatustes ja organisatsioonides ning tulundusorganisatsioonides. Ta valiti koos Jaan Tõnissoniga Liivimaa talurahva esindajana 1906. a Venemaa I Riigiduumasse. Eesti Vabariigi ajal oli Rütli II Riigikogu, Rahvuskogu I koja ning Riiginõukogu liige, oli Soome Tartu-konsul, kuulus mitme panga nõukokku ja juhatusse, oli mitme tööstusettevõtte juhatuses ning AS-i Tartu Telefonivabrik asutajaid ja direktor, aktiivne tuletõrjetegelane ja mitme äriettevõtte juriskonsult. Poliitiliselt ja majanduslikult toetas ta Eesti Vabadussõjalaste Liitu. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941 oli Rütli sunnitud end varjama, 1944. a septembris põgenes ta lähedaste pealekäimisel Saksamaale. Rütli suri 24. juulil 1949 Haunstetteni põgenikelaagris Augsburgi lähedal ja on maetud Helsingi Hietaniemi kalmistule.