Tooted

Väliseestlasest kirjaniku Peeter Lindsaare sulest ilmunud kuuikromaanide sarja teine raamat. Läbivaks teemaks on Eesti sõjaväe eluolu 20ndate lõpul ja 30ndate algupoolel. Romaani peategelasteks on sõjaväkke võetud vastsed nekrutid.

Sõdurikastike käe otsas, astus Hugo hommikul kogunemiskoha poole. Seal oli hulk samaseid sõdurikastikestega noormehi.

 

Käesolev teatmik on raamat raamatutest, ülevaade trükistest, mis on ilmunud väljaspool Eestit aastail 1944-1986. Selles antakse andmed ka raamatute autoritest, kes on elanud sel ajal eksiilis. Bibliograafiline ülevaade ja lühike biofraafiline teatmik on valik umbes 2600-st eestikeelsest trükisest ja nende autoreist.

Valik novelle tsüklitest "Õigus" ja "Rahvas räägib".

Järg romaanidele "Oma veri", "Võõras veri", "Keerdsõlmed" ja "Teised tuuled". Terves reas romaanides, alates "Oma verega" on Helmi Mäelo andnud laiahaardelise ülevaate inimeste kujunemisest maamiljöös. Käesoleva romaaniga jõuab see sari lõpule, ring on täis saanud. Tegevus toimub "Homses päevas" kahel pinnal - Siberis ja okupeeritud kodumaal. Peategelaste ümber koondub rida endisi, aga ka palju uusi tegelasi. Siberist kodumaale pääsemiseks ollakse valmis mõnekski sammuks, mida ei oota, "otstarve pühendab abinõu". Siber ja kodumaa - need kaks vastakat mõistet saavad romaanis nii realistliku kui ka sümboolse valgustuse.

Salme Ekbaum on avaldanud terve rea populaarseks saanud romaane. Käesolev lühieepika kogumik sisaldab nii pikemaid kui lühemaid palasid. Neid on nii jutustavas proosas kui ka lüürilisemas laadis, kõik hingestatud autori leebe suhtumisega inimesse ja loodusesse. Ainestik on meile lähedane - meie omad probleemid, tegemised ja tundmused. Raamat on kirjutatud autorile omases lahedas laadis, aine- ja hingelähedaselt.

Sisu:

• "Sissetungijad"
• "Lumesadu"
• "Küpsenud mari"
• "La-Ho, kivikastja"
• "Miluu"
• "Puuris"
• "Rongis"
• "Niina ja kunstnik"
• "Kammernõunik Wenzel"
• "Siga"
• "Soe vorst"
• "Tõde solgitünnis"
• "Nuga"
• "Pirnipuu"
• "Viiuldaja"
• "Mägedesse"
• "Lilled pööningul"
• "Peetruse tagasitulek"
• "Edasilükatud matused"
• "Litsid"
• "Loogika"
• "Assessor Birnbaum"
• "Vaba kunst"
• "Hull-August"
• "Ohver"
• "Postkast"
• "BA 45768"
• "Nailonsärk"
• "Printsess Ann"
• "Malviire"
• "Viiskümmend ööri"
• "Kingad"
• "Homme"
• "Päranduse loetelu"
• "Pajupuu"
• "Kroon"
• "Uus ja vana"
• "Ohvrid, Sammud esikus"
• "Vastassuunas"
• "José, kätelkäija"
• "Raamatukogus"
• "Ptiitsa"
• "Koosoleku juhataja"
• "Küsimus"
• "Janu"
• "Pierre"
• "Esitlemata"
• "Jupiter"
• "Teel paradiisi"
• "Mario"
• "Sõnade lõpp" 

Karl Rumor (1886-1971), sajandi alguse aktiivseid revolutsioonitegelasi, hilisem eesti Vabariigi aegne tuntud poliitik ja ajakirjanik, kirjutas end eesti kirjandusse põhiliselt 1920-ndail aastail ilmunud novellidega. Kirjaniku ainsaks romaaniks jäi emigratsioonis valminud ja 1960. a. võõrsil trükitud «Krutsifiks». Valdavalt kahe peategelase, prohvetikalduvusega Antenori ja tema mustanahalise kaaslase Mario varal kujutatakse selles naturalistliku värvikusega üht dramaatilist usuliikumist sajandivahetuse Brasiilias. Teispool sündmustikukirevust aimub romaani avaramgi tähendus kui inimolemuse hämarate tagamaade eritluskatse.

Kogumik esitab sündmusi, situatsioone ja tähelepanekuid tänapäevast ja minevikust. Peamiseks tegevuspaigaks on Stockholm, aga ka autori noorpõlve vana Võrumaa. Raamatus on 58 lugu ja 161 illustratsiooni, mis algselt avaldatud ajalehes "Teataja" aastatel 1981-87.

Sisu:

• "Poeet rändas"
  
• "Pooles vardas"
  
• "Adagio"
  
• "Igatsus"
  
• "Hilineja"
  
• "Koolibri"
  
• "Illusioon"
  
• "Scherzo"
  
• "Näkineiu"
  
• "Mustlanna"
  
• "Ootel"
  
• "Üksindus"
  
• "Henrik Visnapuule mõeldes"
  
• "Millal?"
  
• "Mesilane"
  
• "Foorum"
• "Kaaren"
  
• "Nimetu"
  
• "Panteon"
  
• "Tobe lugu"
  
• "Jaapanlikku"
  
• "Robaiyat"
  
• "Buddha"
  
• "Anathema"
  
• "Eile-täna-homme"
  
• "Ecce homo"
  
• "Vaakum"
  
• "Tundmatu"
  
• "Tornid"
  
• "Liivaliitene"
  
• "Karavan"
  
• "Pommid"
  
• "Cumulus Nimbus"
  
• "Ründajad"
  
• "Triumf"
  
• "Tänapäev"
  
• "Finita"
  
• "Neetud"
  
• "Mustad luiged"
  
• "Muumiate laevad"
  
• "Ratsanik ja hobune"
  
• "Vanitas"

Juttudekogu pealkiri viitab asjaolule, et juttude tegevus toimub Liivimaal selle sõna mitmes tähenduses. Ajaline haare on lai: esimene jutt kirjeldab sündmusi 14. sajandil, viimane peaaegu tänapäeval. Igas palas tuleb esile rahvuslik, poliitiline või isamaaline-liivimaaline motiiv. Linna värava taha jäänud nunnahakatis, usuliselt ärganud käsitöösell, väejooksik Poola sõjaväest, "metsavend" pärast Põhjasõda, mõisajääger, kimbatusse sattunud sakste toapoiss, Liivimaale pagenud "dekabrist", terava keelega kõrtsilaulik, salapärane "keisri vend", ärkamisaegne pasunapuhuja, murelik linnanoorik, jalutu matemaatik sõjajalus, noor pagulastudeng... - kõik satuvad mingil viisil vastamisi rahvuslik-poliitilise probleemiga. Juttude ülesehituses kasutatakse mitmeid erinevaid võtteid.

Viirlaiu uus romaan on faktidele rajatud pildistik ühe grupi inimeste saatusest Soomes 1947. a. lõpukuudel. Seda aega - Riigipolitsei jahiga vennasrahva maale jäänud eesti vabatahtlikele, viimaste vangistamise ja deporteerimisega N. Liitu - võiks nimetada nõukogude hirmuvalitsuseks vabas Soomes. Teose peategelasteks on praegu Torontos elunev tuntud eesti kunstnik ja tema soomlannast abikaasa. Mobiliseerituna varem Venemaal viibinud Eigo Arget teab, mis teda väljaandmisel ees ootaks. Ainsa pääsnuna ei tea ta aga ette oma vabaduse kallist hinda...

Silmapaistva proosakirjaniku Valev Uibopuu (1913–1997) romaani peategelane Markus on erandlik kuju: teisi aidates unustab ta enda ja oma armastatu Eeva, kes nõuab, et mees ennast muudaks. Kuna Markus on peavarju andnud kodutule mehele ja Eeva elab ühes korteris oma sõjas kaduma läinud mehe õe Iirisega, peavad Markus ja Eeva leppima teineteise külastamisega, mis pingestab nende vahekorda. Sündmuste areng viib lõpuks selleni, et Markusel tuleb otsustada kahe naise – Eeva ja Iirise vahel.

Juba mõnda aega on läänes eksisteerinud nn. dokumentromaan. Salme Ekbaumi uus teos on esimene läbinisti selles tehnikas töö eesti kirjanduses. Selle ideestik pärineb tegeliku elu sündmustest tõsieluliste tegelastega ja tõeliselt toimunud konfliktide ümber. Siin saab oma kirjandusliku läbivalgustuse Kanada eestlaskonda vapustanud konflikt kodumaaga suhtlemise probleemi taustal. Kuna vaatluste keskpunktis on autori mina-isik, annab see teosele subjektiivse värvingu, kuid loob samas psühholoogiliselt sügavasti läbituntud atmosfääri. Samas see püüab vaateviisi kõrgemale tõsta mustvalgest äärmusmentaliteedist.

Taevas on vihmadega puhtaks pestud, hõõgub soojas roosakassinises. Must-kollased lipud, vimplid ja plagud lehvivad rõõmsas tuules. Kuldnokaparved siblivad müüri taga aedades, kirikuhakid

Selg vastu kollast piimanõu, põlved ruumikitsuse pärast püsti, sõidab Martin Vennart ollendri vankripäras istudes Kaldmetsa mõisa oma uuele töökohale. Otsapidi püsti on ta kuivetanud käte vahel ka tuliuus nikerdatud konksuga jalutuskepp... Kuidas see tuli, et aiaäri omanik Gottlieb Schnell just mind von Wittmarkile soovitas, kui see ta juures väljaõppinud aednikku otsimas käis, küsib ta endamisi. Küsib, kuigi teab. Eks võitnud ta Schnelli poolehoiu ainuüksi juba seega, et armastas kaugelt enne tööaja algust tõusta. Koidukukk loomu poolest, oli ta ka hoolas ja püüdlik. Ja siis meeldis talle aia varahommikuses üksinduses viibida seepärastki, et seal ei olnud veel peremehe varju. Aga just see nagu eemalehoidumine tõi ta Schnelli südamele lähedale.

"Tuuleviiuli" novellid on tervenisti keskendunud romantilisele armastusele, mis on ahvatlenud kirjanikku kasutama märksa lüürilisemat impressionistlikku stiili. Lisaks on taustal kujutatud kevadet, kuud, merd, luigelaulu, konnakrooksumist ja unistusi...

Rumori armastusnovellid ei ole kirjutatud puritaanliku sulega, pigem julge ja realistliku visualiteediga, tilgutades sarkasmi ja kriitilist muiet erootilise unustuse järel, kui kaine mõistus maalib õnnetust armastajast pajatsi. 

Sõda on hirmus asi eriti ühele noorukile, kes selle teele ja vihastesse sündmustesse satub. Miks ei pidanud see siis olema ka "Verimusta" autorile, kes koolipingist vabatahtlike pataljoni oli astunud. Sõda on hirmus igale humaansele inimesele ja autori reaktsioon väljendus nendes novellides, eriti "Verimustas", mis otsejoones kooliõpilaste pataljoni sõdurina 1919-1920 aastal on sõjas kirjutatudki. Aga kuigi meist noortest paljud olid põhimõtteliselt sõjavastased, ei olnud me sellega veel mingid Vabadussõja kui niisuguse vastased. Me nägime ju, et see oli paratamatu oma maa kaitseks, mida vaenlane ründas. Ja et kaitsta oma maad, selleks me vabatahtlikult püssid oma kodumaa kaitseks kätte olime võtnudki, ja ma ei mäleta ühtki oma vabatahtlikku lahinguvenda, kes sellest hirmsast sõjast oleks deserteerinud. Me võitlesime oma maa vabaduse ja rahva iseseisvuse eest, venelaste vastu, kelle vägivalla all me juba koolis küllaltki olime pidanud kannatama.