Tooted

"Ei saada nad midagi," pomiseb Natalie endale nina alla. "Mina lähen alati üleriietega üles."
Niisiis sõidame üles ühes neist superkiiretest liftidest, kus ma alati nätsust puudust tunnen, et kõrvades tekkivat pinget vähendada.
Lift toob meid otse administraatori laua ette.
"Tere," ütleb Natalie. "Palun üks laud kolmele."
Administraator viskab meile pilgu. "Kahju küll, kõik on täis."
Märkan akna ääres vaba kohta. Karmid abinõud tuleb appi võtta. Moodustame kolmekesi ringi, ning pärast viit piinarikast minutit nõupidamist laome letti kümme dollarit.
"Laud on nüüd vaba," ütleb administraator mesimagusa häälega. "Aga te peate oma üleriided alla jätma."
"Me jätaksime oma riided parema meelega selga," ütleb Natalie.
"Kahju küll. Ma ei saa teid lauda lubada enne, kui olete oma üleriided garderoobi andnud."
Vajutan vaikides liftinuppu ja jagan kõigile nätsu.

Väsimatult optimistlik Sarah Mlynowski elab ja töötab Torontos. Tema esimene romaan räägib meilist, mille poiss-sõber talle Taist saadab, ning mille sisust saab Jackie Norris teada, et ta on jälle vaba naine. Teda lihtsalt informeeritakse, et tema sõbral on nüüd keegi teine. Jackie otsustab mitte norutada ja hakata innukalt uute meestega tutvuma. Kõigil neil on aga mingi omadus, mis Jackie´le ei meeldi ja ta muutub juba päris murelikuks. Ta ei tahagi ju midagi erilist - ainult meest, kes tal riided seljast rebiks, teda pitsaga söödaks ja seejärel temaga intelligentselt vestleks! Kas seda on tõesti liiga palju tahetud?

Romaan, mille sündmustik hargneb kunstimiljöös läbi kunstnikust peategelase eluprobleemide prisma, keskendub loomingulise eneseteostuse ja keskkonnamõjustuste vahelise kuldse kesktee leidmisele.

Selles raamatus on juttu kolmest vennast: tomatist, paprikast ja pommust. Esimesed kaks on külalised teiselt poolkeralt, üks juba ammu meie kaasmaalaseks saanud, teine rohkem sissesõitnu, ent temagi püüab siin visalt naturaliseeruda. Kolmandat, ida poolt tulnut, nimepidi lugeja veel ei tunne – nime ta eestistas, kuid päris võõras ta lugejale ka ei ole. Leidku lugeja lugedes äratundmisrõõmu ning avastagu uusi võimalusi ja nippe neid kolme sagedamini oma kööki meelitada!

Raamat annab ülevaate Walesis aastatel 1904-1905 toimunud ärkamisliikumisest.

Härrasmees on see, kelle seltskonnas tuntakse end mugavalt. Head maneerid lihtsamalt on üldiste arusaamade ja viisakuse küsimus. Härrasmees ei tee endast kunagi tähelepanu keskpunkti. Tema eesmärk on teha elu lihtsamaks, mitte ainult endale, vaid ka oma sõpradele, tuttavatele ja kogu maailmale üleüldse. Kuna ta on härrasmees, ei võta ta seda kui koormat. Vastupidi, see on väljakutse, mida ta iga päev innustunult kohtab.

1983.a. möödus sada aastat nimeka itaalia lastekirjaniku Carlo Collodi (1826-1890) populaarseks saanud raamatu "Pinocchio seiklused" esmatrüki ilmumisest. Eesti lugejate enamikule on vahva puunukk tuttav jutustuse "Kuldvõtmeke" järgi, mille vene kirjanik Aleksei Tolstoi kirjutas Pinocchio-lugusid aluseks võttes. Nii algupärandi kui ümberjutustuse kangelaseks on elav ning üleannetu, ebatavaliselt pika ninaga puunukk, kellest pärast rohkeid seiklusi ja katsumusi saab lõpuks aus ning tubli poiss.

"Kirja vahetaja" on Merike Õimu kolmas luulekogu, mis sisaldab viimase paari aasta luuletusi. Raamatus kohtub kaheksakümnendate laadis riimluule intrigeerival moel päris tänapäevaste vabade värssjutustustega. Isemoodi ajatu kogu, helge, hea mõjuga.

Epp Petrone mahukas raamat võtab kokku erinevad keskkonnateemad. Siin on Rohelise Värava võrgulehe kirjutatud kolumneid, katkendeid internetipäevikust, lühiintervjuusid Eesti ekspertidega, kokkuvõtteid ingliskeelsetest ökoteemalistest bestselleritest. Ühte on koondatud üldine ja konkreetne, kaugem ja lähedasem info. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Lisaks rohelistele elunippidele leiab siit rohelist eneseanalüüsi: on keskkonnasäästlikkus uus religioon? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?

Muistendite kogumik sisaldab üle neljakümne kohamuistendi tervest Eestist. Muistendid on varustatud autori kommentaaridega. Käesolev raamat on omamoodi järjeks 1981. aastal ilmunud kogumikule "Igal kohal oma lugu".

Päeval, kui Constance Young suri, oli ta vaieldamatu hommikutelevisiooni kuninganna. Kuid tema plaan kolida koos vaatajatega üle konkureerivasse televõrku ei õnnestunud – ta leiti

Ungari usundi ja kombestiku erijooned semiootilisest vaatenurgast ning etnosemiootika kujunemislugu on käesoleva raamatu keskmes. Kuri silm, etnilise identiteedi seosed usundiga, pulmatavandi sümbolkeel, erilised hauamärgid – nende teemade kaudu on lugejal võimalik tajuda ungari kultuuri tekstuuri ja saada osa selle eripärast. Raamat annab ülevaate ka etnosemiootika arengusuundadest.

Autori teine raamat keskendub poliitilise kommunikatsiooni telgitagustele. Ivo Rull jätkab oma 2008. aastal ilmunud raamatust „Meediamängud" tuttavas sädelevas stiilis õpetlike lugude jutustamist poliitilisest ajupesust ühes Eesti lähiajaloo kogemuste näidetega.

Intellektuaalne meelelahutus, mis meelitab lugejat põgenema maailma rõhuva, kuid lohutavalt näilise reaalsuse eest. Igapäevaelus ümbritseb meid kõikjal pragmaatiline edukultus, millest väljamurdmiseks pakutakse siin väikesi kavalaid filosoofilisi harjutusi. Näiteks mõjub kosutavalt enda nimepidi kutsumine, pimedal surnuaial kõndimine, juues urineerimine, tegevusetult ootamine jne. Iga harjutuse kohta on ära toodud selle orienteeruv kestus (ühest sekundist kuni terve eluni), vajaminevad abivahendid (sõltuvalt sellest, kui kogenud keegi on) ja harjutuse eeldatav mõju (leevendav, kosmiline, hirmutav jne). See raamat kujutab endast korraga nii vaimse teejuhi, ameerikaliku eneseabiõpiku, kokaraamtu kui joogakursuste iroonilist ristsugutist.

Merike Õimu neljandas luuleraamatus on armastuse mõiste laienenud inimese armastamiselt elu armastamiseni, ulatudes leppimiseni ajalikkusega. Raamatus on tunda tänutunnet nii lähedaste kui tähenduslike inimeste vastu, kellega elu on autori kokku viinud. On mitmeid nimelisi pühendusi, aga juba pealkiri viitab avaramale mõtteruumile.

Nõukogude aja lõppedes jäi Venemaa ilma suurematest sadamatest Läänemere ääres. Venelastel puudusid moodsad terminalid, mille kaudu vedada välja naftat ja naftatooteid. See andis suurepärase uue ärivõimaluse Tallinnale, mis oli säranud transiitkaubanduse keskusena eriti võimsalt Hansa Liidu ajal. Keskaegse Tallinna tähtsaim kaup oli sool, tänapäevane Tallinn teenib musta kulla ehk nafta ja naftatoodete pealt.

Eestit läbiv naftatransiit algas Tallinnas Koplis asunud kalasadama naftabaasist. Esimese kaasaegse terminali ehitas aga Muuga sadamasse Pakterminal. Tema juhist Aadu Luukasest kujunes Eesti transiidiäri ja kohalike suurettevõtjate liider.

Peagi algas naftatransiit ka Paldiski ja Sillamäe kaudu. Lääne kapitali kõrval sisenes ärisse üha jõudsamalt Vene kapital. XXI sajandi alguseks andis naftatransiit juba nii suure osa Tallinna Sadama tulust, et poliitikud ja äriringkonnad hakkasid muretsema, mis juhtub siis, kui õitseng peaks hääbuma.

See raamat räägib ühe Läänemere-äärse väikese maa edukama ja olulisema majandusharu loo koos selle tõusude ja mõõnadega, keerulise tausta ja vastuoludega, emotsioonide, võitude ja kaotustega.

Teose keskmes seisab kättpidi põrgupiita aheldatud, julge ja hoopleva, õilsa ja liiderliku, ent samas ehedalt traagilise Kalevipoja kuju, kellel on sarnasusi nii kreeklaste Prometheuse, serblaste Dukljani kui ka soomlaste Kullervoga.

Olles Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhatajaks Vabadussõjas, mille käigus Eesti armee tagas riigi püsimajäämise, saavutas endine Vene armee kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner sellega laialdase tuntuse ning populaarsuse. Raamat keskendub kindral Laidoneri kui Eesti sõjalis-välispoliitilise strateegia kujundaja ning kõrgema operatiivjuhi tegevusele Vabadussõja ajal. Autor on läbi töötanud ülisuure allikalise baasi, sealhulgas on kasutatud Eesti ja Suurbritannia arhiivimaterjale, ning andnud laiahaardelise ja huvitava pildi Laidoneri tegevusest ja operatiivjuhtimisest Vabadussõjas. Lisaks sellele, et raamat kujutab endast peatükki Laidoneri biograafiast, on ühtlasi tegu pikema sammuga tänapäevase ajalooteaduse standarditele vastava Eesti Vabadussõja käsitluse poole. Raamatus leidub arvukalt seniavaldamata fakte, millest nii mõnestki II maailmasõja-eelne Eesti ajalookirjutus pidas paremaks vaikida. Samuti lükatakse ümber rida seni käibetõeks peetud seisukohti. Üksikasjalikult käsitletakse Eesti sõjalis-poliitilise juhtkonna strateegilisi plaane ja sõjaliste operatsioonide läbiviimist ülemjuhatuse poolt. Samuti on antud pilt juhtimisest väekoondiste tasemel, Eesti väekoondiste ning väeosade formeerimisest, jõudude vahekorrast rinnetel, liitlasvägede ärakasutamisest, samuti ülevaade sõjategevusest. Raamat on varustatud sõjategevuse käiku kajastavate kaart-skeemidega ning ulatuslike lisadega, milles muuhulgas antakse esmakordselt põhjalik ning süstemaatiline ülevaade Eesti sõjavägede operatiivkoosseisust Vabadussõja ajal. Milles seisnes briti laevastiku, soome vabatahtlike ja Vene valgekaartlaste toetuse tähtsus Vabadussõja ajal? Kas Eesti ülemjuhatus eesotsas Laidoneriga provotseeris teadlikult Landeswehri sõja puhkemise? Kelle võitu soovis Laidoner Vene kodusõjas ning miks toetas ta Loodearmeed 1919. a sügisel, hoolimata vabariigi poliitilise juhtkonna vastuseisust? Miks ja kuidas sekkusid Eesti sõjaväelased Loodearmee-sisesesse võimuvõitlusesse? Miks 2. diviisi juhatus näitas Vabadussõja ajal korduvalt üles allumatust ülemjuhataja käskudele? Tartu Ülikooli ajaloodoktorandi Reigo Rosenthali raamatust leiab vastuse neile ja veel paljudele teistelegi küsimustele. Raamat on rikkalikult illustreeritud vanade fotode ja lahinguskeemidega. Reigo Rosenthal on Tartu Ülikooli ajaloodoktorant.