Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Vanaisa…
Sind ei ole enam.
On ainult kujutlus.
Ma saan sind ette kujutada.
See on niisama hea kui mäletamine.
Niisama õige.
On ju?

See raamat räägib kahest nõukogude inimesest.
Vanaisast ja lapselapsest.
Mäletamise tungist.
Igatsusest.

„Blondid elajad” on Klimova autobiograafilise triloogia kolmas raamat. Romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil, millele Marusja heidab nähtava pingutuseta pilgu teise aastatuhande lõpu kõrgustest. Kirjaniku loodud Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal väikses tiraažis ilmunud „Blondid elajad” sai vene kirjasõna kõige nõudlikumate nautlejate seas kohe kultusraamatuks. Klimova autobiograafilise triloogia esimesed kaks romaani, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.

Selles teoses peegeldub viljarikka ja päikesepaistelise Burgundia ühe nurgakese elu-olu veetleva Yvonne’i värviküllaseil kallastel. Ehtsa gallia vaimukusega kirjeldab Rolland siin inimesi ja nende askeldusi; sündmustiku taustaks on kauge minevik (aasta 1616, vihatud itaallase Concini võimulolekuaeg), mis võimaldab maalida meisterlikke pildikesi keskaegse linnakodaniku ja käsitöölise teotsemisest, mis aga ühtlasi annab võimaluse parajas kohas tabavaid valgusjugasid heita otse meieaegse „kultuurilise“ elu sisimasse südamesse.

„„Colas Breugnon“ on raamat täis küpset elutarkust – raamat inimesest, kellest jagu ei saa ükski väline häda ega õnnetus, sest et tal on seesmist jõudu, mis teda püsti hoiab alati ja kõige kiuste. Lõbus raamat, mis paneb tõeliselt mõtlema! Ma ei julge uskuda, et mu „Colas Breugnon’i“ seltsis on lugejal sama lõbus kui oli autoril. Võtku nad vähemalt seda raamatut sellena, mis see on – otsekohesena ja avameelsena; sel pole ülbet kavatsust maailma muuta ega ka seletada; see on raamat ilma poliitikata, ilma metafüüsikata – „hüva prantsuspärane“ raamat, mis elu üle naerab, sest et elu on hea ja endal tervis käes. Ühesõnaga: sõbrad, võtke heaks! - Romain Rolland

Tuntud inglise filminäitleja Joan Collins meenutab raamatus oma lapsepõlve, filmikarjääri algust, erinevaid filmirolle ja partnereid. Illustreeritud fotodega.

See raamat räägib Eesti eluaegsetest vangidest ja nende toime pandud kuritegudest. Teos sisaldab 43 kriminaalset lugu, mis on aset leidnud ajavahemikus 1990–2020. Kirjeldatakse nii üldsust vapustanud sündmusi kui ka kurjategijate edasist elu vanglasüsteemis. Raamatu koostamiseks töötati läbi sadu lehekülgi kohtumaterjale ja ajakirjanduses ilmunud artikleid.

"Eesti loodus" on matk mööda mu elu tuttavaid ja armsaid paiku. Mõni neist on koduks olnud päriselt, mõni vaid unistustes. Aga kus sa ka ei elaks – maal, metsas, mere ääres või fantaasiates –, igal pool elab su kõrval veel olendeid. Linde ja loomi, lilli ja inimesigi. Igal pool on omad taevad ja tuuled. Ja omad hääled. Kõigepealt olidki hääled, hääl: samanimeline saatesari Klassikaraadios. Kirjutasin neid raadiolugusid edasi ja lisaks otsisin jutule pildid juurde – ja nii saigi see isemoodi aruanne ühest rännakust, mis on kestnud juba päris palju aastaid. Tõnu Õnnepalu

Raamatus üritab Peter Mayle võtta elu rahulikult nagu ümberkaudsed inimesed. See ei taha tal aga kuidagi õnnestuda. Telefonikõne Londonist, milles palutakse trüfleid, toob kaasa kahtlase kohtumise kõrvaltee ääres, aianurgast leitud kuldmündid vallandavad tõelise aardejahi, hirm metsatulekahjude ees ei anna asu ning ootamatut vaheldust toob ka kohtumine mehega, kes on otsustanud õpetada kärnkonnad "Marseljeesi" laulma.

Nimeka režissööri, lavastaja ja näitekirjaniku Ingmar Bergmani (1918–2007) poolautobiograafilises teoses "Fanny ja Alexander" avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada, mida saadab ja peegeldab Shakespeare'i "Hamleti" lavastamine pereisa juhitavas teatris.

Enda sõnutsi on Bergman maalinud teoses oma lapsepõlvemaailma, püüdes tabada noorusaja paikade, inimeste ja ootamatuste lumma, mille juurde ta mälestustes meelsasti tagasi pöördus. Samanimeline linateos, mille Bergman ise lavastas ja mida kriitikud on nimetanud tema hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari.

Selle kriminaalromaani tegevus toimub Kreekas nn mustade kolonelide võimu ajal, möödunud sajandi 60.–70. aastate vahetusel; kolonelide kehtestatud režiimi vägivald ja omavoli on soodne kasvupind miljardärist haikala, suure kaupmehe Niarchose ahnusele ja vägivallale.

Helfried Schreiter (sündinud 1935), endise Saksa DV kirjanik, on tuntud peamiselt filmistsenaariumide ja kuuldemängude autorina, kuid ta on kirjutanud ka näidendeid ja telelavastusi, proosat ja luulet. Oma loomingus pöörab ta erilist tähelepanu teaduse ja tehnika arengust tingitud muutustele ühiskonna elus, eriti inimeste elulaadis. Siit jõuab autor juba psühholoogiliste konfliktideni inimeses endas.

Texase keeristorm - Hulljulge ja särav Laura Spencer on halastamatus ajakirjandusäris vääriline vastane igale mehele. Oma eakalt kasuisalt on ta päranduseks saanud allakäiva ajalehe Austin Sentinel, mida nüüd kogu oma jõu ja nutikusega päästa püüab. Noorel daamil tuleb võitlusse astuda poliitikuga, kes pühiks maa pealt nii tema ajalehe kui selle omaniku — tormiliste kubernerivalimiste aegu juhtus nimelt mõndagi valgustkartvat, mis nüüd päevavalgele ilmunud. Abi ei tule kelleltki — ei võimukalt advokaadist austajalt, kaitsetult kasuisalt ega ka emalt, kel avalikkust ehmatavaid saladusi niigi ülearu. On vaid üks inimene, kes midagi suudab: sümpaatne fotograaf Ted Kandall. Kuid isegi tema käte vahel olles tunneb Laura jäist kahtlust: Ted on lähedalt sugulane just selle mehega, kes on valmis Laura suu ükskõik mis hinnaga kinni toppima. Laura Spencer peab kurjuse intriigide, mõrvade ja erootiliste ahvatluste segadikus toetuma niihästi oma mõistuseke kui ka südamele, et järgmise päeva ajalehtede pealkirjad ei räägiks tema enda surmast.

Darby Lane ja Russell Gunn on olnud lahutamatud sõbrad alates lapsepõlvest Hoburauas, imelise Baton Rouge'i Ameerika lõunaosariikide mugavuses ja lapsepõlve toreduses, nad jäävad sõpradeks ka koolis ja pärast kooli. Siis juhtub aga see, mida keegi ennustada ei suuda – traagiline õnnetus võtab Russellilt elu ja Darby maailm puruneb. Täielikult meelt heites naaseb Darby Hoburauda ja klammerdub ainsate perekonnaliikmete külge, kes teda on kasvatanud: oma kolme riukaid täis ja värvika loomusega tädi külge. Paranemise pikk teekond saab alguse, kui Darby hakkab Russi venda Beni täiesti uutmoodi pilguga vaatama... Järsku tärkab leina asemele armastus ja Darby saab ülesande, milles tädid teda aitavad – Ben tuleb kokku viia oma isaga, kellest ta on võõrdunud – kui neil vaid õnnestub läbi näha Beni kasuema karjeristiplaanidest. Tuletades meelde seda õrnust ja kannatlikkust, millega ta müügiks nukumaju ehitab, hakkab Darby kaotatud maailma asemele uut looma – ja mõistab, et tõeline armastus võidab kõik.

Käesolev tekstikogumik koondab endas aastatel 2006–2010 peamiselt Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ilmunud kolumne.

Barbi Pilvre on kolumnist, Tallinna Ülikooli õppejõud, psühholoogiamagister (2000) ja poliitik (SDE). Pilvre on 1980ndate lõpust alates kirjutanud ja toimetanud artikleid ühiskonna ja inimese suhetest, võimukasutusest, kihistumisest, sotsiaalsest õiglusest, meediast, naistest, meestest, soolisest võrdõiguslikkusest, avalikust ruumist.

 

Ainult üks murelik telefonikõne suutis Lainey Morgani tagasi kutsuda väikesesse kodulinna, kust ta oli kord põgenenud, jättes oma perekonna – ning jumaldatud mehe – altari ette ootama. Kuid isegi maailmas ringi rändava fotoajakirjaniku kuulsus ei suutnud kustutada valu, mida tekitas lapse kaotus, kelle pärast Ethan Daniels temaga toona abiellumas oli. Kuid mees oli alati piirkonna parim loomaarst olnud – ja hulkuv koer, kes oli end Laineyle külge haakinud, vajas hoolitsust. Peaaegu sama palju nagu naine isegi...

"Kalendritüdruku" kolmandas raamatus jätkab Mia Saunders eskorttüdruku tasuvat ja meeliköitvat tööd, et vabastada võlgadest oma isa. Maikuu viib isepäise eskorttüdruku Mia Saundersi tema unistuse paika, Hawaii saarestikku, kus ta tööülesanne on olla ujumisriiete modell. Kuu aega eksootilisel Oahu saarel, kuhu seekord saab Mia kaasa võtta ka oma parima sõbranna ja õe. Kas saaks minna veel paremaks? Selsamal hetkel, kui Mia kohtab oma kaasmodelli, Tai-nimelist samoalast, taipab ta, et saab küll – kohe palju, palju paremaks. Tai Nikol on olemas kõik ja veel enamgi. Ta on pikk, laiaõlgne, lihastes ja mis kõige seksikam: üle tema päevitunud keha vonklevad keerukad tribal-tätoveeringud, mis Mia põlvist nõrgaks võtavad.

Tulvil meelierutavaid Hawaii-mälestusi on Mia kindel, et suudab vastu astuda ka järgmisele kuule, seekord kesk Washingtoni betoonehitisi ning igavaid kohtumisi tipp-poliitikute ja ärimeestega. Mia rolliks saab olla kuu aega riigi ühe rikkaima mehe, kuuekümnendates eluaastates Warren Shipley käevangus, et kindlustada tollele elu olulisim äritehing. Mia ootused juunikuule saavad aga hoopis teiseks, kui selgub, et Shipley poeg ei ole keegi muu kui osariigi senaator, nägus Aaron Shipley – oma vanuse kohta läbi aegade edukaim (ja kuumim) poliitik. Poliitika ja igav? Võib-olla siiski mitte…

Johann Peter Eckermanni kogumik vestlusi ja kõnelusi Goethega on suuremalt jaolt sündinud autori loomutungist muuta kirjapanekuga enda omaks midagi läbielatut, mis tundub talle väärtuslik või tähelepanuväärne.

„Lisaks vajasin ma alati õpetust, nii siis, kui kohtasin esimest korda seda erakordset meest, kui ka siis, mil olin juba aastaid temaga koos elanud ja haarasin meelsasti tema sõnade sisu ning panin selle endale kirja, et see oleks mul edasise elu jaoks tallel. Aga kui ma mõtlen tema sõnade heldele küllusele, mis pakkus mulle õnne üheksa aasta kestel, ja vaatan nüüd seda vähest, mis mul õnnestus sellest paberile kirja panna, siis tundun endale lapsena, kes katsub kosutavat kevadvihma avali käsi kinni püüda, aga kellel suurem osa jookseb sõrmede vahelt läbi ...“

 

Mõtisklusi igavese armastuse võimalikkusest KAS MÄLETAD, MIS TUNNE OLI OLLA ARMUNUD? EI TEA, MIKS SEE TUNNE AJAGA KAOB? JA KAS PEAB KADUMA? KUIDAS ÕNNESTUB OSAL PAARIDEL JÄÄDA IGAVESSE ARMASTUSSE, TEISTEL AGA MITTE? Isikliku arengu nõustaja Tiina Tiitus ütleb, et õnne võtmed peituvad rahu tegemises minevikuga ja julguses armastada omamoodi. Tema kolmas raamat võtab otsekoheses keeles ja mahlakate näidete abil luubi alla elu, armastuse ning nende kahe kombinatsiooni. Kõnekate lugude abil avanevad põhjused, miks armastus mõnikord mureneb, teinekord aga kestma jääb. Kirjapandu aitab vastata ka kõige tähtsamale küsimusele: kas oled päriselt – siiralt ja sügavalt – kestvaks suhteks valmis? Mõni uus teadmine võib raputada, teine tuua rahu. On üllatusi ja äratundmist. See raamat sobib lugemiseks nii neile, kes armastust alles ootavad või tahavad aru saada, miks nende varasemad suhted pole toiminud, kui ka teistele, kes on oma kaaslase juba leidnud, kuid soovivad iseennast ja oma partnerit paremini mõista. Et armastus kesta ja kasvada saaks.

Tsongkhapa „Virgumistee astmed” on Tiibeti budismi ja üldse budistliku mõttetarkuse üks tähtsamaid ja põhjalikemaid teoseid, mida pole palju pidada budistliku õppimis- ja harjutamistee entsüklopeediliseks käsiraamatuks. Pühakirjale ehk suutratele ja oma eelkäijate, eriti suure Atiša õpetustele tuginedes annab Tsongkhapa siin kõikehõlmavad juhtnöörid budismiteele asunule, kes on meelestanud ennast ülimale täielikule virgumisele ehk vabanemisele kannatusest ja ‒ mis eriti oluline ‒ soovile aidata vabanemisele kõik olendid. See õpetus on astmeline, see tähendab õppida tuleb samm-sammult, madalamalt astmelt kõrgemale.  See õpetus on kestnud ja kestab läbi aegade. Meil on suur õnn, et „Virgumistee astmete” esimene osa on nüüd kättesaadav ka eesti keeles Kadri Raudsepa suurepärases tõlkes koos asjatundliku sissejuhatuse ja põhjalike allmärkustega.

Märt Läänemets

Ágota Kristóf (1935–2011) oli Ungari päritolu Šveitsi kirjanik, kelle looming on pälvinud mitmekülgset tunnustust. Romaan „Eile“ räägib oma kodumaalt põgenenud mehe loo, ent sama palju räägib see kõigist neist inimestest, kes on kunagi pidanud kodust lahkuma ja asuma elama võõrsile, kes on olnud sunnitud kohanema uutes oludes ja võõras keeles. See on ka ajatu lugu üksindusest, kurbusest ja armastuse igatsusest.

Koos romaaniga „Eile“ ilmuvad esmakordselt eesti keeles Kristófi novell „Mathias, kus sa oled?“ ja näidend „Line, aeg“. Ka neis on vaatluse all armastuse võimalikkus, aja halastamatu kulg, tunnete püsitus, ja nii hakkavad kolme teksti vahel toimima ootamatud kokkukõlad. Nagu ütleb oma saatesõnas „Piiridel kõndija Ágota Kristóf“ raamatu tõlkija Triinu Tamm: „Justkui kaleidoskoobis raputab autor segamini tükikesi tegelaste elusaatustest ja uuele kohale kukkudes lubavad need ehk lugejalgi vaadata asjadele veidi teise nurga alt, aimata uutes konstellatsioonides olemise peidetumaid kihte.“

Ágota Kristófilt on eesti keelde tõlgitud ka romaanitriloogia „Kaustik. Katsumus. Kolmas vale“ (Kupar, 1997, tlk Urmas Rattus).

„Venusbergi“ peategelane Lushington on „tõsine, õhetava näoga noormees“, kes saadetakse erikorrespondendina ühte Balti riiki, mille nimi tal kuidagi meeles ei püsi. Laevareisi ajal ja kohapeal viib elu ta kokku hulga värvikate tegelastega, sõlmitakse suhteid, peetakse seltskondlikke vestlusi, pidutsetakse, armutakse ja surrakse. 

XX sajandi teisel poolel jõgiromaaniga „Tants aja muusika saatel“ tuntust kogunud briti kirjanik Anthony Powell (1905–2000) sai „Venusbergi“ jaoks inspiratsiooni oma reisidest Helsingisse ja Tallinna, kindlasti pole aga tegu tõsimeelse ajaloolise jutustusega. Teose tegevuspaik on sulam eri kohtadest, ajastu õhustik – 1920. aastad ühe värskelt iseseisvunud Balti provintsi pealinnas – samas ehe. Romaani pealkiri viitab Richard Wagneri ooperile, isikupärase kuiva huumoriga jutustab Powell omamoodi anti-Tannhäuseri loo: ülevate tunnete ja õilsate tegude poole püüdlemise asemel alistub tema peategelane jõuetult saatuse kapriisidele. Lähemalt räägib sellest tõlkija Mirt Vissak oma saatesõnas, kus ta annab ülevaate ka autori elust ja loomingust.

Lihtsas keeles muinasjuturaamat "Õnnemuna" on mugandatud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjutu "Õnnemunake" põhjal. Raamat pakub lugemisrõõmu keeleõppijaile, kelle keeletase on A2. Raamatus on teksti mõistmise ülesanded ja aruteluküsimused ning see sobib nii tunnis kasutamiseks kui ka iseseisvaks lugemiseks.

Pärimuslik ajalugu käsitleb jutustusi sellest, kuidas inimesed tunnetavad möödanikku; mida nad on läbi elanud ja mida sellest tähtsaks pidanud. Kuidas on kohanenud tänapäeva ühiskonnas väikerahvad, kes 20. sajandi ajaloosündmustes on kaotanud oma maa või keele? Miks vajab ühiskond veidrikke, kangelasi või teisigi erinevaid aegu ja ruume? Kuidas ühiskond neid loob? Kuidas seovad esivanemad erinevaid aegu ja ruume? Kuidas peegelduvad meis meie sugulased ja pere? Neil teemadel kõnelevad uurijad Eestist, Lätist, Venemaalt, Soomest ja Rootsist.

Eesti Rahvusraamatukogu 80. sünnipäevaks ilmunud artiklite kogumik.

Kristi Kongi (snd 1985) isikunäitus „Kromaatiline triiv“ loob tervikliku taju- ja ruumikogemuse. Kristi Kongi loomingule omaselt on selle kogemuse keskmes värv – väljudes lõuendi piiridest, on värvid ja motiivid kandunud edasi muuseumi põrandale, seintele, aknale ja õueruumi. Tegu on Kristi Kongi seni mastaapseima isikunäitusega, kus kõik eksponeeritud teosed on spetsiaalselt valminud selle väljapaneku jaoks. Pealkirja esimene pool, „kromaatiline“, viitab kunstniku sõnade järgi värviküllasusele, samal ajal kui „triiv“ lähtub poeetilisest olemisviisist kaardistamata territooriumil.

Näitusega kaasnevas raamatus mõtestavad Kristi Kongi loomingut ja kunstipraktikat USA-s tegutsev Kolumbia päritolu kuraator Sara Garzón, kunstiajaloolane ja -kriitik Sirje Helme ning näituse kuraator ja raamatu koostaja Ann Mirjam Vaikla. Väljaanne sisaldab mahukat visuaalset materjali näitusele valminud teostest ja mitmeaastasest tööprotsessist nii kunstniku stuudios Tallinnas kui ka Cerámica Suro loomeresidentuuris Guadalajaras Mehhikos.

Havik paneb teineteise hüvanguks tööle kaks esmapilgul seostamatut valdkonda: arhitektuuri ja kirjanduse. Tema luule tõukub ümbritsevast ruumilisest keskkonnast, elustab teksti kaudu arhitektuurseid teoseid, märgilisi paiku ja toob esile nende erinevaid tähendusi.

Klaske Havik on Hollandi Delfti ülikooli analüüsi- ja kujutlusmeetodite professor, õpetades arhitektuuri ja linnaruumi analüüsimist ning kavandamist läbi kujutlusvõimet arendava tööriista – kirjanduse. Haviku ilukirjanduslikke tekste on avaldatud Hollandi kirjandusajakirjades ning esimest korda astus ta nendega Eestis välja 2025. a Prima Vista kirjandusfestivalil.

Autori tegevus on juba pikka aega Eestiga põimunud. Ta on külalisõppejõud Eesti Kunstiakadeemias ning kirjutanud Tallinna kohta alates 1990te lõpust ajakirjades Maja ja Ehituskunst ning Soome arhitektuuriajakirjas ARK. 

Luulekogu tõlkis Urmo Mets.