Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama. Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.

Ürgsorts paistab kõigi teiste Kettamaailma sortside seas silma sellega, et ta on kaheksanda poja kaheksas poeg ning tema isa peab olema sorts. Ürgsorts suudab tahtmise korral päikese peatada, mere keema panna ja teha veel muudki, mis on tavainimesele väga tülikas, kuid ürgsortsidele peaaegu kohustuslik. Ta on kanal, mille kaudu võlukunst universumisse voolab, ning valge augu inimvaste. Et ürgsortsid on väga tülikad, siis viidi just nende vältimiseks Nähtamatus Ülikoolis sisse tsölibaadinõue. Selgus aga, et kuigi teoreetiliselt võib ürgsortsist jagu saada ainult teine ürgsorts, ajab praktikas asja kenasti ära ka vana soki sisse pandud poolik telliskivi. Ja mis seal imestada, tegemist on ju Kettamaailmaga.