"Eesti rahva kannatuste aasta" on 1943. aastal Saksa okupatsiooni ajal välja antud koguteos Nõukogude okupatsiooni kohta Eestis aastatel 1940–1941. Kaheosalisena anti see välja Eesti Omavalitsuste toetusel, rõhutades eeskätt esimesel punasel aastal toimunut. Sõja ajal kirjutatud tekstid ilmusid ilma autorite nimedeta ja seda õigustatult, sest teadaolevalt langes ka toonase väljaande korrektor Rein Nurkse hiljem nõukogude repressioonide ohvriks. Pärast Teist maailmasõda suleti koguteos keelatud raamatuna raamatukogude erifondidesse, kuid see jäi alles nii mõnessegi koju kui ka rahva mällu. Just viimase õhutusel ja samas ka selle alalhoidmiseks avaldame uuesti "Eesti rahva kannatuste aasta" tekstid kahes osas värskendatud kujunduses, kuid tolleaegset keelt säilitades. I osa: Stalin asub ründamisele ENSV loomise komöödia Eesti sõjavägi bolševistliku hävitusaasta keerises NKVD mõrvarikäed eesti rahva kallal Küüditamine Eestlaste osavõtt Eesti vabastamisest Saksa sõjaväe poolt 1941. aastal

Pilgrimi kirjastuse originaalraamat “Meie inimesed” on raamat Eestile ja Eestist. See ingliskeelse paralleeltekstiga teos on kaunis kingitus nii igale Eesti inimesele kui ka meie külalistele. Raamat jutustab meie endi suu läbi lugusid meist, kes me siin väikesel maal kõrvuti elame, tuletades meelde, kes me oleme ja mida oma olemises oluliseks peame. Selle raamatu kaante vahel on ligi poolesaja inimese mõttepildid oma kodust. Vahetud, ausad ja emotsionaalsed. See raamat ei püüa anda eestlastest koondportreed, näidata statistilist summat kõige erinevamatest maailmapiltidest. Oma loo räägib nii 82-aastane laulumemm, 9-aastane koolijüts kui ka kasahhi juurtega õpetajanna. Iga lugu on erakordne, iga lugu on väärt kuulamist. Ladusate esseede asemel on siin ausad mõttepilved. Just nii rabedad, järsud või õrnad, nagu on rääkijale omane. Ilma puäntide ja ilukirjanduslike vinjettideta. Hääled, lõhnad, pildid ja sõnad, mis kasvanud hinge sisse. Mis on eestlases, mida teistes ei ole? Raamatust koorub tõde, et eestlastel on küll veel iseloomujooni ja oskusi, mis aitavad edasi kesta ja eristuda. Leia ennast „Meie inimestes”.

Julia Klaar oli üks neist, kes 1944. aasta septembris Eestist põgenes. Tema otsuse ja teekonna erakordsus seisnes selles, et võitlust ellujäämise eest pidi ta pidama mitte ainult enda, vaid ka oma viie lapse nimel, kellest vanim oli kolmteist ja noorim kolm aastat vana. Nälg ja haigused saatmas, mindi läbi Saksamaa, Tšehhi põrgu ja Poola ning jõuti Rootsi. Julia Klaari mälestusi täiendavad oma tähelepanekutega pojad Enno ja Mati Klaar.