Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Antoloogia annab üldise ülevaate renessansiajastu kirjandusest ning tutvustab enam kui üheksakümne autori teoseid, suurelt osalt katkendite kaudu. Tekste täiendavad kommentaarid ja rohked illustratsioonid.

Mure looduse pärast on suurenenud käsikäes inimese majandustegevuse kasvuga. Eelmise sajandi alguses hakati ka Eestis muretsema põlispuude, suurte rändrahnude ja linnurikaste merelahtede käekäigu pärast. Veidi hiljem pälvisid tähelepanu samuti metsad, kooslused, maastikud. Ümbruse hoidmisega tegelesid esialgu mitmed vastutustundlikud maaomanikud, õpetajad, metsamehed. Riiklikult mõtestatud tegevuseni jõuti 1935. aastal vastu võetud looduskaitse seaduse toel. Raamatus antakse ülevaade seaduse sünniloost ning meie looduskaitse saavutustest sõjaeelsel perioodil.