Portreeraamat Beatrice'ist, ühest meie viimaste aegade kõnelduimast modellist, mis annab sisevaate nii maailmast tema sees ja ümber, kui modellikarussellist ja selles ringlevaist inimestest laiemalt. «Küsin endalt, mis tuleb pähe, missugused sõnad on valmis huultelt pudenema, kui püüan Beatrice kuju taas silme ette manada. Need on mõned assotsiatiivsed mõisted: fantastika, muinasjutt, vodka, videvik, number 13, läbipaistvad huuled, üksik pärliga sõrmus ja väike lohuke paremas põses. Kõik oli imeline! Ja see määrang iseloomustab küllalt täpselt kõike, mis sündis minuga selles kodus. Beatrice kodus. Mina muudkui kirjutasin. Kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul, turgutades end kohviga. Beatrice vaatas, tõmbas nimesid maha ja küsis aina uusi tekste. Samal ajal hakkasime rääkima moest, sellest, millest Beatrice jutustas köögis võileibu süües, värvides end vannitoas, kõrges magamisvoodis. Nüüd õppisime juba mobiiltelefone välja lülitama ja kella vaatama. Mõnikord, pärast südaööd, olles kööki üle kolinud, lõi ta lahti külmutuskapi ja tõi välkkiirelt lagedale valge vee, minu jaoks apelsinimahla ning segas punast kalamarja hapukoorega. Mina unustasin kogu aeg diktofoni sisse lülitada. Kuidas määratleda selgeid piire?»

Jidišikeelse kirjaniku romaan "Marienbad" räägib Poola juutidest. Autor kujutab 19. ja 20. sajandi vahetuse Poola väikelinnade ja juudi keskklassi elu suurepärase humoristina, kasutades tuntud juudi slängi, mis on ääremärkustena lugejale ka ära tõlgitud.

Šolem Aleichem'i tuntuim teos on "Piimamees Tevje". Raamat "Marienbad" annab neile, kellele meeldib "Viiuldaja katusel", taas suurepärase võimaluse juudi huumorile kaasaelamiseks.

«Ta ootab. Ta teab, et te olete siin.» «Olgu ta või kuninganna ise, mind jätab see külmaks. Ma ei soovi teda näha.» «Mina ei viibi teie kohtumise juures.» Nüüd lõõmasid ka juba Sarah´ põsed, olid peaaegu niisama punased kui Charlesi omad. Esimest ja viimast korda elus oli tal tahtmine nõrgema sugupoole ühe liikme juures füüsilist jõudu tarvitada. «Astuge kõrvale.» Kuid Sarah raputas pead. Nüüd ei olnud sõnadest enam abi, nüüd otsustas tahe. Sarah oli üleni pingul, peaaegu traagiline; kuid ometi virvendas ta pilgus midagi kummalist -- midagi oli juhtunud, otsekui muust maailmast oli nende vahele ilmunud vaevaltmärgatav hoovus. Sarah jälgis Charlesi otsekui teadmises, et ta on mehe kimbatusse ajanud, ise veidi hirmununa, ebakindlana, mida teine ette võtab, kuid ometi ilma vaenuta. Just nagu poleks pealispinna taga midagi peale uudishimu: kuidas katse välja kukub. Miski Charlesis värahtas. Ta langetas silmad. Kogu tema raevu taga oli teadmine, et ta naist ikka veel armastab, et see on ainus olend, kelle kaotust ta kunagi unustada ei suudaks. Ta kõnetas kullatud vööpannalt: «Mida peab see kõik tähendama?» «Seda, mida mõni vähem aumehelik isand oleks juba mõni aeg tagasi ära arvanud.» Charles uuris Sarah´ silmi. Oli neis kerge naeratuse helk? Ei, ei saanud olla. ei olnud. Sarah hoidis teda veel viivu oma salapärase pilgu kütkes, siis lahkus ukse juurest ja läks kellanööri juurde kamina kõrval. Charles oli nüüd vaba ja võis minna, kuid ta jälgis naist ega liikunud paigast. «Mida mõni vähem aumehelik isand...» Millise uue jõledusega teda nüüd ähvardati? Keegi teine naine, kes mõistab Sarah´t paremini kui... See meestepõlgus... see maja, kus elavad... ta ei julgenud seda isegi välja öelda. Sarah tõmbas messingnuppu ja tuli siis uuesti Charlesi poole. «Ta tuleb kohe.»

Raamatusse on kogutud suure ameerika satiiriku Mark Twaini usu- ja kirikuvastased teosed. "Kirjad Maa pealt" jäid üle viiekümne aasta lugejatele tundmatuks ning nad nägid päevavalgust alles 1962. aastal New Yorgis. Raamatusse on kogutud ka teisi ateistlikke jutustusi, esseesid, pamflette, mis iseloomustavad autorit kui veendunud ateisti, leppimatut võitlejat julmuse, ebaõigluse ja silmakirjalikkuse vastu.