Oscar Wilde kirjutas raamatu „De Profundis” veidi aega enne Readingi vanglast vabanemist. Selle pika armastuskirja adressaat oli küll lord Alfred Douglas, aga Wilde ei unustanud ka tulevasi põlvi. Ta oli kindel, et lord Alfred hävitab kirja, ning seepärast palus ta Robert Rossil kiri kõigepealt kopeerida ning alles seejärel originaal Bosie’le saata.

Kaks oivalist komöödiat, mis suurima "komödiandi" loomingu eestindamisel tõlkijaile millegipärast kahe silma vahele on jäänud. "Kodanlasest aadlimees" on kindlasti naljakaim näidend, mis senini kirjanduse ajaloos kirjutatud. Kohustuslik lektüür teatritegijaile, kuid ka -harrastajale.

Kolm paralleelset mälestust kolmest eri ajajärgust: pagemisest eelmise sajandivahetuse Saksamaal, lapsepõlvest stalinistlikus Ungaris ja eneseleidmisest seitsmekümnendate Ida-Berliinis. Kaksteist aastat kirjutatud romaan, milles kirjanik sukeldub sedavõrd oma tegelaste süvakihtidesse, et äärmiselt isiklik ja reeglipäratu muutub korraga üleüldiseks, kehamälu avab ajaloomälu, tegelaste meelelistest eneseotsingutest kujuneb ajastu psühhogramm. 1980ndate aastate Ungari proosauuenduse peateos, mida Susan Sontag on nimetanud 20. sajandi lõpukümnendite kõige paremaks romaaniks.

"Provokaator" on tundlik lugu pereemast, kelle maailm variseb kokku pärast üht islamistide terrorirünnakut Londonis. Naise abikaasa ja neljaaastane poeg saavad surma, kui kuus enesetaputerroristi jalgpallistaadioni publiku seas pommid õhkavad. Leinas ema püüab leida lohutust, kirjutades kirju kuriteo oletatavale süüdlasele – Osama bin Ladenile. Kuid lool on mitu tahku, miks naine end oma pere surmas süüdistama hakkab? Mis rolli mängib selles loos pereema salajane armusuhe? Kes on juhtunu provokaator? "Ma ei ole täiuslik ema, aga ma räägin sulle täiuslikku tõde, sest me räägime südamest südamesse. See on minu lugu."

"Provokaatori" esmatrükk jõudis imelike kokkusattumuste tõttu Briti poelettidele neljapäeval, 7. juulil 2005. aastal. Päeval, mil terroristide pommid plahvatasidki Londoni metroos ja liinibussis. Nii saavutas raamat hetkega tuntuse kogu Inglismaal. Chris Cleave oleks justkui suurt rahvuslikku tragöödiat ette aimanud – see tegi teose ka meediaväljaannete esikaaneuudiseks ja kõhedusttekitavaks ettekuulutuseks.