"Kui tuvid kadusid“ on romaan Eesti lähiajaloost, rahutuse ja petliku rahu aegadest. Romaan liigub läbi kolme aastakümne, mille sisse jääb Eesti Vabariigi esimese perioodi lõpp, Teine ilmasõda ning servapidi sulav ja stagneeruv Nõukogude Liit. Samas on aga tegu looga, mis käsitleb üldisemalt inimese ja võimu suhteid, vaatleb võimuga kohanemist ja kohanematust, räägib maskidest, mida inimesed on võimelised või võimetud kandma. Kas hoida hammasrataste vahel selg sirge või muutuda ise hammasrattaks?

Nagu Sofi Oksase varasemad teosed „Stalini lehmad“ ja „Puhastus“, räägib ka „Kui tuvid kadusid“ poolitatud Euroopast ja ajaloo puretud Eestist, tema inimeste lootustest ja kaotustest. Sellestki, et mõnikord on need kaks üks ja sama.

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Jevgeni Vodolazkini „Aviaator“ on osaliselt inspireeritud kirjaniku mentori, viis aastat koonduslaagris veetnud Vene akadeemiku Dmitri Lihhatšovi mälestustest. Päeviku vormis kirja pandud romaan ei keskendu siiski sedavõrd Venemaa heitlikule ajaloole, kui pigem igapäevaste pisiasjade – puudutuste, vestluste, häälte ja lõhnade – tähtsustamisele. Kas nendes peitubki õnn? Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest. 

Romaan, millest leiab vihjeid nii Bulgakovi kõrgteosele „Valge kaardivägi“ kui ka Dostojevski „Kuritööle ja karistusele“, kindlustab Vodolazkini positsiooni Vene nüüdisaegsel kirjandusmaastikul. Jevgeni Vodolazkin, keda kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks, sündis 1964. aastal Kiievis ning elab Peterburis. Ta on vanavene kirjanduse, Venemaa keskaja ja folkloori ekspert ning erialateadmised on leidnud olulisel määral kasutust ka kirjaniku loomingus. Varasemalt on eesti keeles Vodolazkinilt ilmunud romaan „Lavr“ (2014), mis pälvis Venemaa maineka kirjanduspreemia Bolšaja Kniga ja Jasnaja Poljana auhinna. Vodolazkini teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles. Originaali pealkiri Авиатор

On aasta 1933 ja kirjanik Mihhail Bulgakovi karjäär on kokkuvarisemise äärel. Tema suur sõber ja eeskuju, poeet Ossip Mandelštam arreteeritakse, teda piinatakse ja saadetakse asumisele. Samal ajal astuvad Bulgakovi ellu ja löövad selle täiesti segamini kaks võrdselt salapärast – aga täiesti vastandlikku – tegelast: saatanlik KGB agent, keda kannustab isiklik vimm kõigi kirjanike ja eriti Bulgakovi vastu, ning ohtlikult siiras, kaunis Margarita. Kuklasse hingamas arreteerimisoht ja kõrvuni armunud, asub Bulgakov kirjutama oma kuulsaimat tööd – «Meistrit ja Margaritat». Romaani sündmustik, mille sündmuspaigad ulatuvad Moskva restoranidest, kirjanduseliidi kodudest ja Lubjanka kongidest Siberini välja, keerleb ümber kirgliku armukolmnurga, mis omakorda vastandub tolleaegsetele pingetele vaba loova vaimu ja diktaatorliku režiimi vahel. Margarita on tugev, idealistlik, võrgutav naine, keda armastavad raevukalt kaks väga erinevat meest, aga nad kumbki ei suuda teda kaitsta režiimi eest, mis nõuab inimohvreid.

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.

Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.