Tooted

Korp! Vironia sajanda aastapäeva puhul on nende kaante vahel Sinu kätte jõudnud Album Vironorum II. See on teine omataoline ja koondab endas aastatel 1920-2000 korp! Vironiasse astunute lühielulugusid. Albumi koostajate soov on olnud jäädvustada võimalust mööda kõik viroonlased, kelle kohta on õnnestunud andmeid saada. Kahtlemata on üksikuid, kes erinevatel põhjustel siit välja jäid. Albumis kajastatud ajajärk on olnud korp! Vironiale keeruline. Eesti on selle perioodi jooksul jõudnud üle elada esimese vabariigi huku, kaks Nõukogude okupatsiooni, Saksa okupatsiooni ning Eesti Vabariigi taastamise. Kõik need sündmused on jätnud oma jälje meie organisatsiooni kui ka iga viroonlase ellu. Saatused on olnud erinevad - kes on olnud sunnitud sünnimaalt lahkuma ja oma elu paguluses veetma, kes jätnud selle erinevate vägede ridades sõjaväljale, kes raisanud oma parimad aastad Siberisse küüditatuna, kes Eesti NSV oludes elus edasi rühkides. Noorem põlvkond on Vironiaga liitunud paguluses või juba taastatud Eesti Vabariigis. Üks asi aga, mis kõiki neid inimesi labi aegade ühendab, on Vironia aade: ühisus, kindlus, ausus.

Kui olete kimpus infomüra, vääritimõistmise ja sisutühjade koosolekutega, võtke see raamat ette ja õpite oma sõnumit – nii suulist kui ka kirjalikku – tulemuslikult edastama. Tihti juhtub nii, et vestlust alustades on meie endi jaoks selge, millest räägime, mida silmas peame või kuhu selle vestlusega jõuda tahame. Sama selget pilti ei pruugi olla aga meie vestluskaaslasel. Kui me neile aga oma ideid kohe ja selgelt kommunikeerida ei suuda, võivad need kaaslase peas omi radu hakata käima. Ebaõiged eeldused ja arusaamatused on aga edasiste probleemide allikaks, rääkimata kaasnevast ressursikulust. Mõtte tõhusaks kommunikeerimiseks on tegelikult vaja kõigest ühte minutit. Ja see ei tähenda mitte kõikvõimaliku informatsiooni pressimist ühte minutisse, vaid õigele infole ja sobivatele võtetele keskendumist. Chris Fenning näitab, kuidas oma sõnum esimesele paarile lausele rõhku pannes eesmärgipäraselt kohale viia. Võti seisneb selgelt väljendatud kontekstis, taotluses ja sõnumis. Raamatus pakutakse välja struktureeritud lähenemine tööalase suhtlemisoskuse lihvimisele laiemalt, millest saab kasu mis tahes astme või valdkonna töötaja. Kirjeldatud võtetest saavad kõik ühtmoodi kasu.

Lisaks tüsedale ja pahurale Igipahale, kes on vanem kui maailm, leiavad selles raamatus endale väärilise koha ka näiteks projektijuht Peeter, pisipudu Roman, turvamehe kerega Kaimani-Kalle, pisike pirtsakas Possutaja, seksikas Konkskäpp Tibi, hirmkoledad ja tülikad tuututajad ning muud säärased imetabased tüübid. Miski ei ole lõpus nii, nagu alguses paistis, keegi ei ole päris see, kelleks end pidas. Leitakse kurjusemärkidega tähitud kiri... ja algavadki meeldejäävad sekeldused...

Jutud

Sisu: 

• "Iru linnamägi" (1987)
• "Arhitektuurimälestis XV sajandist" (1987)
• "Agul" (1987)
• "Linna kõige vanem tänav" (1997)
• "Hanna sünnipäev" (1990)
• "Presidendi surm" (1997)
• "Harku järv" (1990)
• "Niguliste" (1987)
• "Inglijuuksed" (1997)
• "Linna tulekud" (1997)
• "Isamaa suvi" (1991)
• "Ristimispidu kiirabihaiglas" (1997)
• "Kiri isale jaanuarikuusse 1945" (1997)
• "Maastiku muutumine ajas" (1997)

Lilli Luugi novellikogu "Kolhoosi miss" koondab eelkõige lähiajaloost inspireeritud lühiproosat. Ajakirjades Looming ja Vikerkaar ilmunud juttude kõrval sisaldab kogumik ka mitut seniilmumata lugu. "Ka kõige pikem koolipäev saab ükskord läbi, garderoobipuuridest hajub lärm ja õhtu kaledas elektrivalguses keerab koristaja halli koreda kaltsu ümber pika harja. Roheline, kulunud põhjaga spordikott rändab koridorinurgast korrapidaja laua juurde koos ühe üksikuks jäänud kindaga ja kortsus kaelarättidega tüdrukute riietusruumist. Elupuuheki varjus korrusmajade poole kõndides vaatab koristaja üles, et näha tähti, aga tema näole kukuvad öö esimesed pehmed tuisuhelbed. Koristaja mõtleb kaugetest galaktikatest ja universumi lõpmatusest, kõigest sellest, millest kirjutatakse ajakirjas Horisont. Kolhoosi laudas hoiab poisi ema lehmast välja rippuva vasika jalgadest ja keerab teda suure looma ihus, oma õppinud loomaarsti jõuga, õrnalt, et mitte loomale haiget teha, ja mõtleb oma vanemale pojale, kes kaugelt maalt ikka veel ei kirjuta, külmunud kõrbest, üksildaselt kosmodroomilt keset lõputut lagedat. Ometi mitte Afganistanist. Mitte Afganistanist, leiab ema end imestavalt, häälega kordamas, milline vedamine, milline õnn, lehm silitab roosa keelega pikast sündimisest hingeldavat vasikat. Värske allapanu, verise lootekoti ja lauda lõhnad panevad ema pea ringi käima, ta põlvitab lehma jalgade juurde maha ja tahab kukkuda märja vasika mustade silmade öhe." Lilli Luuk (snd 1976) on Eesti kirjanik. 2018. aastal sai ta Tuglase novelliauhinna oma novelli "Auk" eest. See oli ühtlasi ka tema esimene trükis ilmunud teos. 2021. aastal sai ta sama auhinna novelli "Kolhoosi miss" eest ning 2022. aastal võitis tema esimene romaan "Minu venna keha" ajalooliste romaanide võistlusel III koha.

Romaan põhineb United Artistsi filmi stsenaariumil, mille autorid on Jeffrey Caine ja Bruce Feirstein. Süžee autor Michael France.

 

Reedetud armastus lennutab Luule, tagasihoidliku väikelinna õpetajanna, tööle Brüsselisse Euroopa Komisjoni võimukoridoridesse. Seal tuleb elukogenematul, pigem kunstiliste kui praktiliste kalduvustega naisel saada hakkama paljude keerukate olukordade ja eri rahvustest inimestega. Muu hulgas vaatab ta kogemata liiga sügavalt silma pikaripsmelisele prantsuse poisile, kes osutub õige kõrgeks ametnikuks. "Luule, ametnik" on jutustus maailma avastamisest ja taltsutamisest ning eneses selgusele jõudmisest. Aile Alavee armastab eri maailmu, proovib järele eri elusid, kombib nende habrast luulelisust ja sügavat naljakust, püüab painutada keelt kõike seda kajastama ning jagab oma kirjutatud lugusid hea meelega teistegagi. "Luule, ametnik" saavutas kirjastuse Tänapäev 2011. aasta romaanivõistlusel III koha.

"Need kirjatükid on sündinud varastatud ajast – öötundidest. Isegi mitte vabast tahtest, vaid teiste pealekäimisel edasi anda oma muljeid. Muljed – need nad ongi. Nad on sündinud ettevalmistuseta nagu reisidki. Neil muljetel on siiski üks ühine nimetaja: need on teatrimehe muljed. Paljugi sellest, mis antud hetkel oli üllatuslik ning uus, on nüüd juba iganenud ja varsti lootusetult vana. Ma ei paranda neid lehti. Las nad olla nagu olid, need hetke impressioonid. Selles on nende piiratus, aga võib-olla ka võlu – neile, kes ei otsi siit tõsiandmeid kirjeldatud maade kohta, vaid keda huvitab, mida mõtles või tundis kunagi üks eesti teatrimees, kui ta viibis neil mail."

Kokkuvõte Margit Säde kureeritud, Tallinna XVII Graafikatriennaali rahvusvahelisest peanäitusest „Pilvepurustajad. Intensiivsus vs kavatsus“, mis uuris nii loodusliku kui ka andmetööstuste pilve kujundit kasutades inimpsüühika ja tehnoloogia nähtamatuid seoseid ja vastasmõjusid.

Pluk on abivalmis poisike, kes elab Pettefleti, piraka elumaja tornikambris. Tal on punane autokraana ja sõber Zaza, nääpsuke prussakas, kellele ta enda juures peavarju annab. Plukil on õigupoolest palju sõpru, kes kõik elavad Pettelfeltis: kuus Stamperi-poissi ja isa Stamper, roosa kleidiga Aagje ja raamatukaupmees härra Pen. Ning muidugi kõik loomad ja linnud, kes elavad Turtliaias. Üheskoos võetakse ette päästeoperatsioon, millest suurim on Turtliaia päästmine hävingust.

Annerose elab tõelist kaksikelu, põgenedes koduperenaise hallist eksistentsist barokiajastu sümbolitest rikaste vaikelude juurde: imekaunid lillekimbud, hõrgud road ja mõistatuslikud esemed möödunud sajanditest otsekui vabastavad ta argipäevast. Ja kui ta ise väikeseid idülle maalib, ununeb ümbritsev maailm. Kuid oht luurab ringi.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.

Sabrina sai viimaks ometi nõialoa kätte ja tal lubatakse Teispoolsuse võlukunstivõistlusest osa võtta. Ta võidab peaauhinna -- õiguse tegelikkust oma soovi kohaselt muuta. Sabrina tohib kasutada seda õigust ükskõik millal ja muuta ükskõik missugust eluseika, kartmata halbu tagajärgi või karistusi. Ainult kuidas seda õigust kasutada? Tädi Hilda ja tädi Zelda on viitloitsu mõju all, mis toob neile kuhjaga ebameeldivusi. Salem laostab oma perekonna oksjonil hiiglaslikke enampakkumisi tehes. Harvey teeb avarii ja peab auto remondi kinni maksma. Härra Kraftile sajab kaela koolivalitsuse kontroll ja teda ähvardab vallandamine. Sabrina võib muuta ainult üht neist seikadest... aga missuguse ta valib?

Kui Harvey astub koos tema hoolde usaldatud koera Macdougaliga Sabrina poole sisse, leiab ta tüdruku küünarnukini šokolaadikoogi taignas. Sabrina püüab küpsetada tavalise teismelise moel, ilma võluväe abita. Et aga mõned koostisosad on puudu ja mikser ei taha tööle hakata, otsustab tüdruk nõiaväe appi võtta. Äkitselt läheb Sabrina loits kohutaval kombel vussi, põrkab söögituppa ning nõiub Harvey ja Macdougali ära. Harvey satub koeraelu kaosesse ning tema hääl kostab kuldretriiveri sülge tilkuvate lõugade vahelt! Eksaminaator võtab Sabrina ette, tüdruku parim sõber aga võtab ette kassid ning Sabrinal on käes tõeline koerapõli, kui ta ei leia nippi, mille abil Harvey plindrist päästa!

„Sinise linnu saladuse“ peategelane Kayo liigub kriminaalset lugu uurides Ghana maa- ja linnaelu, teaduse ja maagia, inimeste ja vaimuilma ning kohalike keelte vahel. Autor Nii Ayikwei Parkes liigub Ghana ja Inglismaa, proosa ja luule ning kirjutamise ja kirjastamise vahel. Tema elu ja loomingu ning Aafrika kirjanduse ja selle tõlkimise keerukuse kohta saab rohkem teada tõlkija Heili Sepa saatesõnast.

Millal me vajame nägemust? Uute võimaluste ja vajaduste tekkimisel on hädavajalik tulevikust selge nägemuse kujundamine. Meie kaugemaid eesmärke määratlevad vastused küsimustele: kust me tuleme, kuhu oleme jõudnud ja kuhu soovime minna. Oluline ei ole, mida teha järgmiseks, vaid mida teha esmajärjekorras. See loob eelduse nägemuse realiseerimiseks, selle toomiseks unistustest reaalsusesse. Ken Blanchard ja Jesse Stoner selgitavad praktiliste näidete varal nägemuste loomise, arendamise ja realiseerimise kulgu nii organisatsiooni kui ka üksikisiku tasemel. Autorid näitavad kahe peategelase igapäevase töö ja eraelu kaudu, et nägemuste vajalikkus, võimalikkus ja reaalne täitumine on tegelikult üllatavalt lihtsate ja praktiliste tegevuste loogiline ning kindel tulemus.