Prantsuse 19. sajandi populaarseima naiskirjaniku George Sandi (1804-1876) loomingu kõrgperioodi kuuluv romaan "Consuelo" (1842-1843) annab oma ajaloolise tausta, piiritu fantaasialennu ja peene psühholoogiaga ülevaatliku pildi tolleaegsest romantilisest elutunnetusest. Teises osas ei paku Consuelole uueks koduks saanud aadliloss enam loodetud vaikset pelgupaika. Sündmuste käik mässib lauljatari jällegi keerukatesse suhetesse, mille sõlmi peab harutada aitama järjekordne põgenemine. Seekord viib ohurikas tee Viini, kuhu Consuelo rändab koos noorukese Haydniga. Järgneb rida mälestusväärseid kohtamisi ajalooliste isikutega. Nende reas ei puudu keisrinna Maria Theresia ja Friedrich II, kellega teose seiklusrikkaks paisutatud kulg peategelased lähedasse kokkupuutesse juhib. Viini õukonnaintriigide padrikus otsib Consuelo õiget rada. Tema saatuseks on alatasa ränga valiku ees seista, armastuse, kohusetunde ja muusikukutsumuse vahel piinelda. Kibedate ohvrite hinnaga püüab kangelanna sisemise selguse poole.

«Vikerkaare» sündmustik algab 19. sajandi esimesel poolel, kui Nottinghamshire'i põlistalu perepoeg Torn Brangwen kosib endale aadlisoost poolatari Lydia Lensky, kel eelmisest abielust on tütreke Anna. Romaan keskendubki algul Torni suhetele oma aadlidaamist naisega ja kasutütrega, hiljem tõuseb teose keskmesse Anna abielu Torni sugulase Will Brangweniga. Lõpupeatükkides muutub peategelaseks juba Anna kõige vanem tütar Ursula – jõuline, suurte ihadega moodne naine, kelle seksuaalset nõudlikkust keskpärane mees rahuldada ei suuda.

Teose «Justine ehk Vooruse õnnetused» peategelaseks on noor pankuritütar, kelle vanemad pankroti järel surevad. 12-aastane Justine ja tema 15-aastane õde Juliette peavad nüüd maailmas ise hakkama saama. Õdede iseloom ja välimuski on vastandlik: Justine on tagasihoidlik, õrn ja ingellik, Juliette aga koketeeriv ja paheline. Õdede teed lähevad romaani alguses lahku: Juliette´ist saab tänu kuritegudele ja prostitutsioonile krahvinna Lorsange, vooruslikku Justine´i tabavad kannatused, mida Sade oma teose lehekülgedel kirjeldab.

On väidetud, et Olav Duun on kõigist norra kirjanikest kõige norralikum ja et tema teoste kaudu võib saada parema kujutluse Norrast ja norralastest kui kuskilt mujalt. Tema kalurid on Trøndelagi kalurid ja põllumehed Trøndelagi põllumehed, ent oma kodukoha looduse ja inimeste kaudu on ta suutnud peegeldada kogu Norrat, veel enam, isegi kogu maailma. Ja või öelda, et kõige düünilikum kõigist Duuni teostest on «Inimene ja deemonid» (1938), mis jäi tema viimaseks raamatuks ja kujunes otsekui tema loomingu kvintessentsiks.