Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

Sisaldab neli jutustust Põhja-Rootsi tundraasukate elust ja romaani «Ekspeditsioon», mille tegevus toimub Aafrikas XIX sajandi lõpus.

Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Neli tundi hiljem sõitis ta juba kodu poole. Tarantass veeres kiiresti mööda pehmet külavaheteed. Põuased ilmad kestsid juba paar nädalat. Tihe piimvalge udu hõljus õhus ning kattis kaugeid metsi, kust kandus kõrbelõhna. Mööda kahvatusinist taevast ujus hulgana tumedaid ähmaste piirjoontega pilvetompe; kuiva järelejätmatu joana puhus üsna tugev tuul, kuid lämmatavat kuumust see ei vähendanud. Pea padjale toetanud ja käed risti rinnale asetanud, vaatas Lavretski lehvikuna mööduvaid põlluribasid, aeglaselt möödalibisevaid remmelgaid, rumalaid vareseid ja hakke, kes kõõrdi ja nüri kahtlusega mööduvat sõidukit vahtisid; nägi pikki põllupeenraid, mis olid täis kasvanud pujusid, koirohtu ja pihelgavõsa; ta aina vahtis, ning stepi värske lokkav kehvus ja mahajäetus, see rohelus, need pikad künkad, madala tammevõsaga kaetud jäärakud, hallid külad, kidurad kased -- kogu see Vene maastiku pilt, mida ta ammu polnud näinud, kutsus ta hinges esile magusad ning ühtlasi peaaegu kurvad mõtted, rõhus ta rinda mingi meeldiva raskusega.