George Orwell (Eric Arthur Blair, 1903--1950) on tuntud eelkõige kui «Loomade farmi» ja «1984» autor. Ta võttis osa Hispaania kodusõjast vabariiklaste poolel. «Kummardus Katalooniale» (1938) on sõjakogemustele tuginedes kirjutatud detailiderohke ja tolleaegset poliitilist õhkkonda põhjalikult analüüsiv dokumentaaljutustus. George Orwell on kirjutanud oma raamatu kohta: «Viimase kümne aasta jooksul olen kõige rohkem tahtnud muuta poliitilisi kirjutisi kunstiks. Kui hakkan raamatut kirjutama, ei ütle ma endale: «Nüüd teen ühe kunstiteose valmis.» Kirjutan seepärast, et tahan paljastada mingit valet, tahan juhtida mingile tõsiasjale tähelepanu, ja mu esialgne mure on, et mind kuulda võetaks. Muidugi on minu raamat Hispaania kodusõjast «Kummardus Katalooniale» avameelselt poliitiline, aga suures osas on see kirjutatud omamoodi objektiivse vormitaotlusega. Püüdsin väga, et selles raamatus oleks kirjas kogu tõde, ilma et mu kirjanduslikud vaistud viga saaksid.»

Jutustus aastast 1757. “Viimase mohikaanlase” tegevus toimub Seitsmeaastase sõja ajal. Kanadas ja Põhja-Ameerikas võitlevad prantslased ja inglased ülemvõimu pärast. Mitmed indiaanlaste hõimud, keda meelitatakse kingituste ja valede lubadustega, teenivad taplustes mõlema vastaspoole sõnakuulelike käsilastena. Tšingatšguk, Unkas ja Nahksukk kohtuvad keset kõnnumaad kahe naisega, kelle nende indiaanlasest teejuht, salakaval huroon Magua on meelega ära eksitanud, ja satuvad nii ajalooliste sündmuste keerisesse.

Metsikul Šotimaa mägismaastikul hargneb lugu 16aastasest Janetist – alates tema halvaendelisest sünnist kuni enneaegse surmani. Üksildane, omapärane ja intelligentne neiu, kes on oma vanematele üksnes „kehvemat sorti poiss“ ning õdede ja venna silmis veider tüütus, otsib lohutust raamatutest ja loodusest, loomade ja lindude seltsist. Kalvinistliku perekonna moto „Moriens sed invictus“, suremas alistumata, on kohane epitaaf julgele Janetile, kelle vankumatus ja äge vastuseis oma loovuse aeglasele lämmatamisele teeb temast tänapäeva kirjanduse ühe meeldejäävaima kangelanna. Elspeth Barker mängib elegantselt tähendustega, põimib nõtkesse proosasse tabavaid tähelepanekuid ja jutustab loo, mis on nii tumedalt traagiline kui ka aukartustäratavalt kaunis.

Neljas teos, «Püüa päeva» on Saul Bellow romaanidest kõige lühem. Käsikiri valmis 1955. aastal ühes Nevada indiaanlaste reservatsioonis, kuhu tõid kirjaniku tema antropoloogiahuvid. Saul Bellow’ mõttetihedus ja soe huumor, oskus kujutada inimesi depressioonis ja luua vitaalseid karaktereid.