Adrienne Thomas on üks neid loendamatuid autoreid, kelle loominguande äratajaks oli maailmasõda. Sünnilt lotringlanna, järelikult maalt, kus käis lakkamatu võitlus sümpaatiate pärast kahe isamaa vahel, kannab ta loomingut esialgu nooruslik isamaa-armastus. Kui Saksas 1927. a. välja kuulutatakse mitu suuremat sõjaromaanide auhinda, äratab mitmes žüriis tähelepanu romaan «Sõdur Katrin». Suureks üllatuseks oli žüriile, kui I auhinnaga kroonitud teose autoriks osutus noor, 20-aastane neiu, kuna romaani tihe kompositsioon ja mehine käsitlusviis teose loojana lasksid oletada sules vilunud meeskirjanikku.

Neli tundi hiljem sõitis ta juba kodu poole. Tarantass veeres kiiresti mööda pehmet külavaheteed. Põuased ilmad kestsid juba paar nädalat. Tihe piimvalge udu hõljus õhus ning kattis kaugeid metsi, kust kandus kõrbelõhna. Mööda kahvatusinist taevast ujus hulgana tumedaid ähmaste piirjoontega pilvetompe; kuiva järelejätmatu joana puhus üsna tugev tuul, kuid lämmatavat kuumust see ei vähendanud. Pea padjale toetanud ja käed risti rinnale asetanud, vaatas Lavretski lehvikuna mööduvaid põlluribasid, aeglaselt möödalibisevaid remmelgaid, rumalaid vareseid ja hakke, kes kõõrdi ja nüri kahtlusega mööduvat sõidukit vahtisid; nägi pikki põllupeenraid, mis olid täis kasvanud pujusid, koirohtu ja pihelgavõsa; ta aina vahtis, ning stepi värske lokkav kehvus ja mahajäetus, see rohelus, need pikad künkad, madala tammevõsaga kaetud jäärakud, hallid külad, kidurad kased -- kogu see Vene maastiku pilt, mida ta ammu polnud näinud, kutsus ta hinges esile magusad ning ühtlasi peaaegu kurvad mõtted, rõhus ta rinda mingi meeldiva raskusega.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Tomas Eloy Martínez sündis 1934. aastal Argentiinas. Tema esimene raamat ja esimesed artiklid ilmusid ajavahemikus 1968-1973. Sõjaväelise diktatuuri ajal elas ta pagenduses Venezuelas, kus kirjutas veel kolm raamatut. "Püha Evita" ilmus 1977. aastal ja sai otsekohe väga populaarseks. Raamatu aluseks on Eva Peroni lugu, kes suri ja sai ühtlasi surematuks 26. juulil 1952. aastal. Tema palsameeritud keha aga peideti, rööviti, maeti, kaevati taas välja ja tassiti ringi. Tomas Eloy Martínez on loonud paeluva kirjandusteose vaesest tüdrukust, kellest sai Argentiina kroonimata kuninganna. "Siin on lõpuks raamat, mida ma alati olen tahtnud lugeda." Gabriel Garcia Marquez