Miks surnud ei või kirjutada
Lühijutukogumik koondab ühtteist juttu, mille korduvateks motiivideks on teisikud ja surm. Tegelased kohtuvad enda näoga koolnutega, näevad viirastusena iseennast või vaatavad muul moel endaga kõverpeeglis tõtt.
Kogumik koondab Katariina Libe viimase viie aasta jooksul kirjutatud tekste, millest mõned on ka varem avaldatud ajakirjas Looming. Novelli „Enesetapja” eest määrati talle 2023. aastal August Gailiti nimeline novelliauhind. Lugusid juhatavad sisse autori illustratsioonid.
Katariina Libe on töötanud näitleja ja ajakirjanikuna, ta on avaldanud kaks romaani ja mitu lasteraamatut, ühtlasi on ta mitme teatriteksti ja seriaalistsenaariumi autor.
PS! Konkreetse raamatu seisukord on kirjas parameetrite all.
Raamatu pilt võib olla illustratiivne (ei pruugi olla täpselt sama eksemplar).
Parameetrid
Põhiomadused
Tagastamine ja vahetamine
Tarneinfo
Sarnased tooted
Järjekordne romaan Fabianist.
“Progressiivsed hiired” on tuntud eesti prosaisti Mihkel Muti intelligendiromaan nagu ka 1982. aastal ilmunud “Hiired tuules”. Uuest raamatust saame teada enamuse endiste tegelaste edasise saatuse, veel enam aga mõnede kultuuriprotsesside, ehk isegi terve eesti kultuuri arengutee. Kõverpeeglis loomulikult.
Maailm on muuseum. Seal on eksponaadid – need, kes elavad päriselt, ja on need, kes käivad neid uudistamas, kes ise ei ela.
Meri ühendab, meri lahutab.
Sõda lahutab, aga ei ühenda.
Juba pääsenud mehed
üritavad päästa mahajäänuid.
Valge paat on omast käest,
kummalgi kaldal on võimud valvel.
Toimunut varjas udu ja pimedus
ja poole sajandi salastatus.
Ei enam.
Kriminaalromaan, mille tegevus toimub aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.
Taskulambi valgusjoas vaatas talle vastu noore naise kaame ja elutu nägu. Naise kasukat, tema ripsmeid, kulme ja juukseid kattis valge härmatis.
„Kas märkasite ka küsida, mida see mees siin Russalka juures teise jaanuari varahommikul veidi enne kella viit tegi?“ päris komissar mornilt. Ta vaatas merel laiuvat lumevälja, kus vasakul kumas paksus udus Tallinna siluett. Abikomissar heitis pilgu mälestussamba tippu. Ta silmitses udust ümbritsetud noore tütarlapse kuju, kes ristiga Aegna taha merele osutas.
„Sama ebamaine, habras ja haavatav... Kas see peab meile midagi ütlema?“ turgatas talle pähe, kuid siis raputas abikomissar endamisi pead ja kutsus end mõttes reaalsusesse tagasi.
Autori eelmises raamatus "Mälestusteta maja" toimetasid naiskodukaitsjad 1938. aasta võidupüha eel Lõuna-Eestis, seekordsed ärevad sündmused leiavad aset aastavahetusel 1937/1938 Toompeal, Kadriorus ja ohvitseride kasiinos Raekoja platsil.
Hollandlasest kamraad, tõupuhas dutch, ei saanud jõuluõhtuks koju, sest tal polnud õiget lugu. Ei osanud vastata Tel Avivi lennujaama ametniku küsimusele: „Miks te sündisite Jakartas?“ Lennuk väljus enne, kui relevantne lugu leiti. Kui nüüd ivake järele mõelda, siis jäi tal üks lugu hoopiski üle. Nõelas vastuseks idiootsele küsimusele, et miks Jeesuslaps Petlemmas sündis? Ise küsis, ise vastas, ikkagi jõuluaeg ja Jordani kaldad lähedal ka. Poleks suud laiutanud, küllap oleks lennukile jõudnud. Ainult õiged lood aitavad koju… Inimesed lähevad oma lugude nägu, puuduva ja liigse loo kokkupuutest sündis kolmas, mille läbi Tel Avivi takerdunud Lendav Hollandlane üldse meenubki. Jutud liituvad inimese triipkoodiks, lugudega kolatakse iseendas ja iseendasse, lood teevadki viguri nimega mina.