Lüüriline luulekogu „Ohvrikivi” sisaldab Indrek Hirve 2016–2017 talvel Andaluusias kirjutatud luuletusi. Siit leiab lugeja armastuse ja surmaga seotud meeleolud ja mõtisklused, mis on seotud kindla kompositsiooniga väikesteks tervikuteks. Luuletuste taustaks on tavaliselt Emajõgi või Toomemägi, kirjutamise käivitajaks autori isiklik elu ja armastus. Teos on illustreeritud Ülo Soosteri abstraktsete tušijoonistustega Heldur Viirese kogust.

Oma esimese luulekoguga astub Indrek Hirv lugejate ette juba küpse poeedina ning suudab sellega ka eesti kirjandusmaastikul kõvasti kanda kinnitada. Luules kajastub kadestamisväärne sõnamänguoskus. Kohati kisub lüürika natuke sentimentaalseks, kuid seda tasakaalustab selge ja puhas väljenduskeel.

Klassikalistesse vormidesse kiindunud luuletaja on pälvinud juba kümmekond aastat suure publikumenu ja kultuuriinstitutsioonide respekti. “Põuasinises” on ta nii luuletaja kui tundliku tõlkija rollis. Hirv poleks Hirv, kui ta ei keskenduks lembemotiividele, seksuaalsele, mängulisusele ja vaimsetele seiklustele.