Maailmakuulsa draamakirjaniku Hella Wuolijoe (21.07.1886-02.02.1954) eesti rahvaluule ainesel põhinev teos on väljapaistvaks saavutuseks teiste samasuunaliste seas. Koostaja kommentaarid lisavad omalt poolt raamatule huvitavust ja kaalu.

Pildikesi ühe rahvusmütoloogia lagunemisest aastail 1993-2004.See valik leheartikleid peaks esindama midagi sümptomaatilist minu suhtes jooksva kunstieluga möödunud sajandi lõpukümnendil ja käesoleva sajandi alguses. Ma ei salga, järjekordse kultuuriepohhi loojang oli alanud enne, kui mina asusin süstemaatilisemalt kunstist kirjutama, ning mul jäi üle vaid soojendada end ilmakuulsate maailmalõpu, kunsti surma ja reaalsuse huku filosoofide teravmeelsuste valguses. Johannes Saar

Perekonnaballaade vanast orjaajast

Eesti maastikku ilmestavad paljud kaunid paigad, kus paljandub liiva- või paekivi, millesse loodus on rajanud salapärased koopad. Neis põrgute või põrguhaudadena tuntud koobastes, mis näivad olevat kui sissepääsud allilma ehk põrgusse, elavad rahvapärimuse kohaselt vanapaganad. Muljet avaldavad põrgukoopad-grotid on olnud ka suurejooneliste mõisaparkide ehteks, paljud koopad on pakkunud inimestele pelgupaika segastel sõjaaegadel, samuti on neid kasutatud keldri või laona. Aja jooksul on mõnedki liivakivisse uuristunud või uuristatud põrgukoopad sisse langenud ning nende omaaegsest toredusest saab aimu vanu fotosid vaadates või rahvapärimusel põhinevaid tekste lugedes. See raamat viib huvilised rändama põrgupärimusega seotud paikadesse. Kohad vajavad lugusid ja inimesi, kes neist jutustaks, sest ainult nii püsivad kohad ja nendega seotud lood elus ja mälus ka siis, kui maastik ise on muutunud.