Marilyn Kerro sai tuntuks, osaledes Vene telekanali TNT populaarses saates „Selgeltnägijate tuleproov“. Siinses raamatus räägib Marilyn, kuidas ta leidis oma kutsumuse. Ent ennekõike on siin kirjutatu inspiratsiooniks sulle – et julgeksid elada, uskuda endasse, langetada olulisi otsuseid ja toimida oma südame järgi! „Ei ole midagi tähtsamat kui armastus,“ kinnitab Marilyn ja annab nõu, kuidas suhet hoida, kuidas eristada armastust kirest, kuidas andestada, parandada suhteid lähedastega jpm. Ent samuti on juttu hirmudest, haigustest, koduvägivallast, lastetusest jpm. Eraldi suurest peatükist leiad õpetused, kuidas lugeda käejooni. Peopesa uurides on võimalik ka oma siseilmaga tegeleda. Ja muidugi poolvääriskivid, millega Marilyn igapäevaselt tegeleb! Neilegi on pühendatud üks terve peatükk. Mineraalid mõjutavad meid oma energia ja ainulaadsete omadustega – hea, kui oskad ära tunda need, mis just sulle sobivad. Ja võid kindel olla, maagiat on neil lehekülgedel veelgi!

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.

Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu” on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid”, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos” kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides” näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo” järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.

Hea lugeja! Raamat, mille avad, kõneleb Eestimaast ja seda tiheda võrguna katvatest mõisaansamblitest. Mõis on osa siinse maa ja rahva kultuurist; see ilmub meie silme ette nii visuaalsete jälgedena, mille ajalugu on meile jätnud, kui fantaasiapiltidena, mis kusagil mõisaaidas on värvilise saaniteki all tänaseni alles.

Koputame ja astume sisse… Majaperemeest ei ole täna kodus, ei ole olnud juba sada aastat ega tule enam kunagi tagasi. 

Mis on alles, on mälu – maalingu fragmendid laes, stukkdekoor seintel, park ja puiesteed, mis toovad meid ikka ja jälle mõisamaailma algusesse tagasi.

Autor on raamatu jaganud osadeks ja need omakorda peatükkideks; alustades mõisa ideest ja mõisaelust, võetakse mõisaarhitektuur vaatluse alla ajalooliste perioodide kaupa selle kõige varasematest kihistutest kuni oma hääbumise ja traagilise lõpuni ning taassünnini 20. sajandil. Ülevaadetele erinevatest ajastutest järgnevad üksikmõisate kirjeldused, mis liidavad erinevad mosaiigikillud tervikuks, avades suurte teemade kõrval väikesed, makrokosmose kõrval mikrokosmose, milles iga mõis astub esile oma ainukordses värvis ja vormis, pannes südame kiiremini põksuma ja küsides üha uute lugude järele.