Ühel 1991. aasta jäisel talvepäeval triivib Lõuna-Rootsi rannikule kummiparv, milles on kahe mehe surnukehad. Üsna varsti selgitab Ystadi politsei välja, et mehi on ennem surma piinatud. Juhtumi delikaatsuse tõttu kutsutakse nõupidamisele ka tõreda loomuga sinisukk Brigitta Törn välisministeeriumist, kes komissar Kurt Wallanderi meelest räägib vaid ümmargust juttu nagu poliitikuile omane. Hoopis teistsugune inimene on aga lätlane major Liepa, kes peab lugu heast viskist ja armastab filosofeerida. Surnud mehed olevat olnud vene päritolu kurjategijad ja asja uurimine antakse üle Läti politseile. Kurt Wallander peab samuti Riiga sõitma. Alles seal selgub Wallanderile, et mõrvade taga peituva salaliidu mahitusel on ka tema kahtlustavate nimekirja sattunud... (raamatukoi.ee)

Stockholmi sadamast on kadunud viiskümmend miljonit krooni maksev sigaretikoorem ning kai ääres on kaks tapetud meest. Noor Aida põgeneb sealt elu eest. Samal ajal püüab uudistelehe reporter Annika Bengtzon pärast elukaaslase vägivaldset surma uuesti jalgu alla saada ning eluga edasi minna. Ta kirjutab artiklit Paradiisist – fondist, mis abistab surmaohus inimesi ning aitab neid uue identiteedi loomisel. Kui Annika saab telefonikõne hirmunud ja abi vajavalt Aidalt, soovitab ta viimasel Paradiisi poole pöörduda. Veidi pärast seda mõrvatakse aga ka Aida. Annika süveneb veelgi põhjalikumalt Paradiisi tegevuse uurimisse ning tõe jälgi ajades selgub, et ei noor põgenev naine ega ka abifond pole päris see, millena nad esmapilgul näivad... (raamatukoi.ee)

Cora Lansquenet oli alati taktitu olnud... ja tema hästikasvatatud perekond eelistas jätta tähele panemata märkuse, mille ta tegi oma venna Richardi matusel: "Ta ju mõrvati, eks ole?" Neile meenus see järgmisel päeval, kui Cora leiti kirvega tapetuna... ja mitu päeva hiljem, kui keegi saatis Cora seltsilisele tüki arseeenikuga mürgitatud pulmakooki... Aga selleks ajaks oli perekonna advokaat kutsunud kohale Hercule Poirot'... (raamatukoi.ee)

"Vanapreilidega vangerdamise juhtum" ilmus esimest korda 1961. aastal. Selleks ajaks olid Gardneri kangelase Masoni võtted muutunud pealtnäha juba üsna vaguraks, aga sellepärast mitte veel vähem kavalaks. Näeme advokaati sündmuste keerises, kus ei saa hetkekski aru, kes on kes. Ei lähe segi mitte ainult vanapreilid, vaid ka nooremad naisterahvad, kingakarbid ja veel nii mõndagi. Viimaks ilmub segaduse keskele surnukeha, seejärel ametivõimud ja, nagu ikka, süüdistus Masoni kliendi vastu. Küll pidevalt riskides, aga edukalt suudab Mason asjaolud ja asitõendid ikka kliendi kasuks pöörata ning ka lõplikult vabastava tõe päevavalgele tuua oma suurepärase sekretäri Della Streeti, eradetektiiv Paul Drake’i ja kõige paremate Masoni-lugude tava kohaselt ka politseileitnant Traggi abiga.