Alma Teder (1908–1990) astus kirjandusse sõjaeelset taluelu kujutava romaaniga "Ilusad päevad", kuid tunnustuse tõi talle romaan "Elu õpilane". Toronto kirjanik Hannes Oja on teose ja autori kohta öelnud nii: "Eesti kirjandusse jääb ta aga oma kaheköitelise romaaniga "Elu õpilane", kirjeldades koguni vapustava naturalismiga mõisamoonakate elu ja kitsaid võimalusi sellest paremasse ellu pääseda, meenutades Ernst Särgava, Jaan Oksa, ka A.H. Tammsaare esimesi töid".

Selles romaanis on A. Teder kujutanud Kehra mõisat, kus ta puusepa Mart Pappa tütrena oli elanud oma noorpõlves.

Järg raamatule "Kolmas printsess".

Mulle on ette heidetud, et missikandidaat Marilyn sai raamatus "Kolmas printsess" teenimatult hea mehe. Käesolevas raamatus püüan seda "viga" parandada.
Me kõik mäletame muinasjuttudest, et kui konna suudelda, võib temast saada prints. Paraku aga ei õpeta muinasjutud, kuidas printsiga päev päeva kõrval elada.
Nagu tõelisele naistekale kohane, on ka selles raamatus süüdimatut tibijuttu, müstilisi unenägusid ja kes-teab-kust välja ilmuvaid sugulasi. Ja oht tuleb loomulikult sealt, kust oodata ei oska... – Kerttu Rakke

Dokumentaalromaan 1997-2009 "Kunstirahva akadeemia II" on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsna varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust, muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik-õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis on analoogiline Teaduste Akadeemiale.