Täna läheb Kirbu-Krants kooli! Kas ta oskab õpetaja ees sitsida ja ega ta tunnis viimati magama jää? Kas ta saab vahetunnis jalkat mängida, ilma et peaks ise palli eest olema? Ja mis kõige tähtsam – kas ta õpib lugema ja oskab kokku veerida, mis on kirjutatud tema prügikasti sattuvatele siltidele? Jõudu sulle, Kirbu-Krants!

Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Colas Gutmani lood Kirbu-Krantsist sündisid koostöös illustraator Marc Boutavantiga 2013. aastal ja tänaseks on sarjas ilmunud juba 16 raamatut, mida on tõlgitud viieteistkümnesse keelde ja mille põhjal on valminud ka multifilmiseriaal.

"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt on Pilter eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.

Lauri Pilter avaldas 2004. aastal romaani lühijuttudes "Lohejas pilv", mis sai Betti Alveri debüüdipreemia ja samal aastal pälvis ta ka Friedebert Tuglase novelliauhinna. Eesti Ekspressi arvustuses leiti, et "Pilter kirjutab justnagu korralik (maailmatasemel) klassik". 

"Armunäljaste festival" kujutab rokkaritest sõpruskonda, kes otsustab, et edaspidi on kogu nende elu festival: pidev kulgemine ühelt muusikaürituselt teisele. Romaan vaatleb seda teekonda läbi 18 aasta. Keskne teema on elu mõte, mida iga tegelane otsib omal moel. Otsinguid mõjutavad probleemid ja tunded, millega keegi just kokku puutub: HIV-positiivsus, Downi sündroomiga lapse sünd, rahahimu, kehakaalumure, psüühikahäired, mittetunnustamine jm.

Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike. Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused jazz'i-klubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest.

Ühtaegu ebamaiselt kummastav ja kibedalt inimlik, Paul Raua mosaiikromaan “Kellata torn” on stilistiline tour de force.

Raamatu käsikiri pälvis Kirjanike Liidu romaanivõistlusel EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna.

Paul Raud (1999) õppis Tallinna ülikoolis italianistikat ja filosoofiat. Ta on ajakirja Värske Rõhk proosatoimetaja. "Kellata torn“ on tema esimene raamat.