Raamat sisaldab autorite kodukandist pärit vanemate inimeste mälestusi, ütlemisi, rahvatarkusi ja uskumusi. See ei ole aga kodu-uurimuslik töö, vaid juttude kogumik, mille lugude alguseks on enamalt jaolt ühe või mõnelauseline mälestuskild, muu on autorite poolt juurde kirjutatud. Lugejaile on püütud anda teavet eluolust Läänemaal umbes saja aasta eest. Tegevuspaigad ja tegelaste ning kohanimed on suvaliselt valitud. Kuigi juttude tegelased on pisut naljakad, on siiski tegemist tõsise raamatuga

Muinasjutuantoloogia "Ilmaveere jutud" teine köide sisaldab soojade kantide (Okeaania, India, Aafrika, Lõuna-Ameerika) pajatusi. Nendes lugudes on nii maagiat kui imesid, robinsonaade ja huumorit ning mõlgutusi inimolemuse saladuste üle. Lauri Sommeri koostatud ja tõlgitud teos järgib suulise pärimuse jutustavat stiili ning teost kaunistavad Kairo illustratsioonid.

Monograafia "Eesti rahvavaibad" on nii mõneski mõttes erinev meie senisest rahvakunstipärandit käsitlevast kirjandusest. Eesti rahvakunsti uurimise ja laiemale lugejaskonnale tutvustamisega tegelevad etnograafid. Viimaste seisukohad on vajutanud selle ala kirjandusele ka oma erialalise pitseri. See väljendub muuhulgas rahvapärase terminoloogiaga seotud küsimuste erilises aktsenteerimises, tööriistade, töövõtete või dekoori nimetuste, samuti kommete ja tööprotsesside üksikasjalikus jälgimises meie maa kihelkondade või maakondade järgi. Samas jääb materjali ajalooline ja esteetiline analüüs tahaplaanile. Viimane raskendab aga suuremate kunstiajalooliste üldistuste tegemist.

Käesolevasse kogumikku on koondatud uurimused, mis kõnelevad rahvaluule kogumis- ja uurimisloost ning rahva proosaloomingust. Kogumislugu on (oli) suure tähtsusega. Tundes hästi kogumislugu võime usaldatavamalt hinnata ka kogutud materjali. Peale muu on rahvaluulekogumine olulise tähtsusega meie kultuuriloos. Ei ole kaugeltki lahendatud kõik kirjanduse ja rahvaluule suhteid hõlmavad küsimused.