Dublini ontliku eeslinna tänavaid on katmas lumevaip. Gina silmitseb tasapisi tarduvat linna ja mõtiskleb möödaniku üle. Ta meenutab rikutud abielude hinnaga jagatud õndsust, inimesi koos kõigi nende kiiksudega oma elus, ennast koos kõigi oma kiiksudega inimeste seas, tõuse ja mõõnu.

Torm oli raevutsenud kogu öö, nüüd aga tüündis see äkki ja tekkis surmavaikus... Haldor Bessason ärkas sellest vaikusest. Ta oli lamanud vajununa sügavasse ja unenägudeta unne. Ta ei maganud kunagi paremini kui siis, kui paha ilm möllas vana turbamaja ümber... Nüüd ta ärkas ja kuulatas imestusega pimeduses; - kas tõesti oli nii vaikseks jäänud?... Esimestel sekunditel ei võinud ta kuulda ühtki häält. Õhk oli natuke raske ja sumbunud väikses laepealses kambris. Oli kottpime ja ta ei võinud näha ühtki valgusekuma. Ta pööras enese teisele küljele ja kobas kätega pimeduses, mingist rahutusest äkki haaratud. Ta leidis sooja keha ümara õla ja käsivarre. Rahu ja julgeoleku tunne tuli talle jälle tagasi, ta ringutas ja ohkas mõnutundest.

Uus-Böömimaa. Ameerika. Torm. Must mees leiab ühel ööl valge maha jäetud beebi. Mees võtab tüdruku – kerge nagu tähe – ja otsustab ta koju viia. London. Inglismaa. Pärast börsikrahhi. Leo Kaiser oskab küll raha teha, ent ta ei oska taltsutada seda keevat armukadedust, mida ta oma parima sõbra ja oma naise vastu tunneb. Kas ta vastsündinud laps on üldse tema oma? Uus-Böömimaa. Seitseteist aastat hiljem. Poiss ja tüdruk armuvad, aga kumbki neist ei tea paljutki sellest, kes nad on ja kust tulevad. Jeanette Wintersoni uues versioonis Shakespeare’i „Talvemuinasjutust” on küll tunda originaali kaja, aga lugu ise on täiesti nüüdisaegne. Selles kõrgete panustega mängus, mis võib lõppeda nii tragöödia kui ka andestusega, on tähtis roll Ajal. Varem või hiljem leitakse kaotatu alati üles. „Sel pikal ajal” ilmub Hogarth Shakespeare’i sarjas. Sarja raamatute autoriteks on meie aja tuntud kirjanikud, teiste seas Margaret Atwood, Gillian Flynn, Howard Jacobson, kes on oma romaani aluseks võtnud mõne südamelähedase Shakespeare’i näidendi. „Meil kõigil on mõni talismaniks muutunud tekst, mida endaga kaasas kanname ja mis omakorda meid kaasas kannab. Olen „Talvemuinasjutuga” töötanud erinevate maskeeringute varjus juba palju aastaid,” tutvustab Winterson oma valikut. „Sel pikal ajal“ on sarja esimene raamat.

Doris Lessing kirjutas „Kõige ilusama unelma” pärast seda, kui oli lõpetanud oma kaheköitelise autobiograafia, ning nimetas seda autobiograafia kolmandaks köiteks. Valdavas osas lähtus ta raamatu kirjutamisel isiklikest kogemustest, ka selles, mis puudutab Zimbabwes toimunut. Tema enda West Hampshire’is asuvas majas elasid just samamoodi noored nagu raamatu peategelase Francese majas ning tal oli võimalik jälgida nende hilisemat elukäiku. Perekonnaloo tegevus hõlmab suurema osa kahekümnendast sajandist, keskendudes eelkõige kuuekümnendatele aastatele, vastuolulisele ajale, mille üle praegugi vaieldakse. Tolle aja noored ihkasid vabadust ja teistsugust elu, kui olid elanud nende vanemad. Nad ise pidasid ennast romantilisteks idealistideks, kuigi vanemad inimesed olid veendunud, et nende suhtumisi ja soove on mõjutanud eelkõige hiljuti lõppenud sõda ning et nad on lihtsalt sõja järjekordsed ohvrid. Julia ja Frances, vanaema ja ema, aitavad mitte üksnes oma lapsi ja lapselapsi, vaid ka nende sõpru, kes samahästi kui elavad suures külalislahkes majas. Teemad ja ideoloogiad, mida kuuekümnendatel laua ümber arutatakse, viivad seal istunud noored hiljem võimukoridoridesse, ajakirjandusse, aga ka Kolmandasse Maailma, seejuures ühe neist aidsi all kannatavasse Lõuna-Aafrika külasse. Lessing tajus väga tundlikult kõike, mis toimus ühiskonnas, ning seda kui täpne oli mõni tema tähelepanek ja isegi ennustus, võis sageli mõista alles hiljem. Lõuna-Rodeesias kasvamine ja hilisem elu Inglismaal andsid talle teistsuguse vaatenurga ja arusaamise kui nii mõnelegi teisele vaid ühes keskkonnas elanud inimesele. Teda on ka nimetatud üheks 20. sajandi olulisemaks mõtlejaks.